Rada läbi soo

Novõi novõi novõi novõi god

2012-01-27T23:34:00.002+02:00

Hah. On ta uus aasta jee. (kuigi draakoniaasta on vist päris uus tõepoolest ja kuna ma olen draakoniaastal sündinud, võiks siis ju hea aasta tulla. ja ühest teisest asjast saab ka umbes aasta, aga sellest ei taha ma rääkida.) Aga igastahes oli mõni aeg tagasi kombeks lahutada uue aasta alguses meet tuleviku ennustamisega iTunesi või muu säärase riistapuu abil. Egas midagi.

1.Kuhu ma olen jõudnud aasta 2012 alguseks?

Ich Will - Rammstein

Könnt ihr mich hören?
Wir hören dich
Könnt ihr mich sehen?
Wir sehen dich
Könnt ihr mich fühlen?
Wir fühlen dich
Ich versteh euch nicht.

Ma ei saa aru. Toimuvad mingid väga selged asjad ja minuga üritatakse kontakteeruda, aga ma ei saa neist aru. Vist.

2. Aasta 2012 põhiülesanne

Kõigepealt tuli "Main Theme of Final Fantasy IV" Apocalyptica esituses, aga siin on vist kombeks instrumentaalsed palad välja jätta.
Nii et tegelikult tuli:

Sõpruse Puiestee - 1905

Ma ei seisa lippude all. Ma ei lähe tänavatele. Jään oma ärklituppa ja veri tuleb huulilt. Või peaks ma ütlema "meie"? Lõppeks on see ka väga intiimne laul. Ja kurb.

Aga iseenesest on Tatsutahime sellest laulust minust palju paremini kirjutanud.

3. Eneseteostus aastal 2012. Minu „mina“ 2012. aastal

Battery-Metallica

Lashing out the action
Returning the reaction
Weak are ripped and torn away

Hypnotizing power
Crushing all that cower
Battery is here to stay

Hmmh. Ma kardan, et sellist arhetüüpi pole minus kunagi olnud. Sihukest puhast jõudu või agressiivsust. Seda huvitavam oleks näha, kuidas see tekib.

4. Rahaasjad aastal 2010

Dr. Bogenbroom - Jethro Tull

I have one foot in the graveyard.

5. Sugulased ja naabrid 2012. aastal

Ei loe, sest on instrumentaalne: Esashi Oiwake - Ensemble Nipponia Japan.

The Whistler- Jethro Tull

Tundub, et sugulased-naabrid on sel aastal sihuksed elurõõmsad muusikud, kes mööda ilma ringi aelevad. Good for them.

6. Kodu aastal 2012

Ei loe, sest on instrumentaalne: Bye Bye Blackbird
Jälle instrumentaalne: Brandenburg Concerto Op 6 in B Flat Major BWV1051 No. 2. Adagio Ma Non Troppo
Nuh, ilmselt tuleb kodu siis lihtsalt väga instrumentaalne

7. Armastus aastal 2012

La Valse Jaune

Et l'soleil
De l'aut' côté du monde
Danse une valse blonde
Avec la terre ronde, ronde, ronde, ronde
Le soleil
Rayonnant comme un faune
Danse une valse jaune
Pour ceux de l'autre ciel

Mais moi j'ai la nuit dans ma poche
Et la lune qui accroche
De l'ombre au coin des toits
Je vois tous les songes qui volent
En lentes banderoles
Et se perdent là-bas

Armastus omandab kosmilised mõõtmed ja ma olen omadega nii täiega sillas, et mul on öö taskus ja kuu ripub varjudest alla ja üldse on kõik üle mõistuse romantiline multikas.

8. Tervis aastal 2012

Aqualung - Jethro Tull (ausõna, mul on teisi bände ka)

Sun streaking cold
an old man wandering lonely.
Taking time
the only way he knows.
Leg hurting bad,
as he bends to pick a dog-end
he goes down to the bog
and warms his feet.

Okei, tervisele ei tasu väga panustada.

9. Partnerlus aastal 2012

Külm sonett- Allan Vainola

Mind suudled see eest, et ma korraks tulin.
Hetk. Leegi eest ma tänan nii ka sind.
Sa tead, mis maksab kõleduses tuli-
ma tean, mis öössepöördumise hind.

Ja ainult üht me mõlemad ei tea:
kes oli teise vastu halb, kes hea.

Sa tead ka ise: siia, nagu mina,
veel tuleb neid, kel nagu sulgi külm.
Kel külm on üksinduse linna sinaa,
kel juhusliku tule soojast küll.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012

A-Team Theme

Noh, võõraid rahasid ja laene saab ilmselt A-rühma abil sisse nõuda, aga A-rühma teemaline seks on juba midagi müstilisemat. Reegel 34, samas.

11. Reisid aastal 2012

Leisure Suite- Feist

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012

Ei loe, sest on instrumentaalne ja hästi veider: Dust and Scratches - Zoviet France.
Ei loe, sest on instrumentaalne : Budo - Miles Davis
Anywhere Out of the World- Dead Can Dance

And maybe it's easier to withdraw from life
With all of its misery and wretched lies
Away from harm.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012

Blue Jean - David Bowie

Ilmselt sõbrunen siis kellegi Jeani-nimelisega.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2012

Decades- Joy Division

Weary inside, now our heart's lost forever,
Can't replace the fear, or the thrill of the chase,
Each ritual showed up the door for our wanderings,
Open then shut, then slammed in our face.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks

Ei sobi, sest on instrumentaalne: dolce
Vist ei sobi, sest on podcast: Overthinking It podcast, Episode 127: Silly Meaning Bad.
Ei sobi, sest on instrumentaalne: Round Midnight- Miles Davis
Järgmine: Hexpolska- Poeta Magica

Ilmselt olen lihtsalt aasta lõpuks instrumentaalseks jõuks muutunud. Või siis rumalaks.

Lagrange'i punkt

2011-12-12T20:08:00.002+02:00

Nii umbes kuu aega tagasi oli mul selline draft

Mul on kusagil riiulis raamat, mida ma juba aastaid avanud pole, pealkirjaks "Kogu maailma märgid ja sümbolid." Mäletan, et mingi hetk tõin sealt välja arvu 50 sümboolika - tähistab teine inimese elus seitsme seitsmeaastase tsükli lõppu. Fraasi saab loomulikult humooriliselt tõlgendada, aga ma praegu jääks selle esialgse tähenduse juurde - nimelt see seitsmeaastaste tsüklite teema. Mälestuste püsivus on muidugi teada ja see teooria on mõistagi mudel ja vastab reaalsele elule põhiliselt sellepärast, et mina maailma sellest vaatevinklist kaeda otsustasin, ent siiski on mul tunne, et midagi selles peab paika. (või ma kujutan seda ette, teeb sama välja).
Ühesõnaga. Kaheksas klass oli absoluutne madalseis, üheksas klass oli parem, aga siiski selline ühtlane ja hall ja gümnaasiumist hakkas pihta selline sujuv tõus. Mäletan, et kunagi rääkisin Andeoraga sellest, kuidas ta tunneb, et elu läheb aina paremaks ja päiksetõus läeb aina varemaks ja kõik on hea. Ja nõustusin. Sest mul ei olnud ka seda tunnet, et varem oleks elu kuidagi parem olnud.
Nojah, nüüd on mul tunne, et see tunne on nüüd käes, samuti teatav paralleelsus umbes kaheksa aasta taguse ajaga- 22. eluaasta oli ikka suhtkoht madalseis, 23. näikse mõneti parem olevat, aga ei ole päris kindel.
Igatahes tundub mulle, et mingid asjad ja inimesed, mis/kes algasid nii gümnaasiumi ajal või kohe natuke pärast seda, on hakanud mu elust lahkuma.
Koorilaul ja Vennaskond tulevad kahe suvalise näitena parasjagu pähe. See blogi muide algas ka umbes siis.

Aga tegelikult on asi inimestes. Mul on tunne, et enamus inimesi, kes mu ellu sel perioodil tulid, on hakanud kuidagi vaikselt ära kaduma. Mingi hetk hakkasid kõik inimesed Tartusse kooli kolima, aga nüüd on kuidagi kohutavalt palju teisi Tartust lahkunud. Või muul viisil kaduma läinud.

Siis hakkasin kirjutama pikalt sellest, et kes ja kuidas ja puha, aga mingi hetk enam ei viitsinud, inimeste nimekiri läks liiga pikaks ja ma ei teadnudki, kas kedagi peaks mainima või ei ja sinna ta jäi.

Praegu ma ei teagi enam, mida sellest arvata.

Astronoomias on Lagrange'i punktid sellised punktid kahe suure taevakeha (näituseks Maa ja Päike) vahel, kus nende gravitatsioonilised jõud üksteist niiviisi ära tasakaalustavad, et sellesse punkti paigutatud väike objekt jääb paigale. Statsionaarseks. Stabiilseks.

Vist ongi nii. Et minevikust pärit impulsid on jõudnud vaibuda ja tulevikus tekkivad pole veel jõudnud mõju avaldada. Ja nii ma siis olengi. Floating in a most a-peculiar way.

Ja kas teate, siin Lagrange'i punktis pole sugugi mitte paha.

3rd level wizard

2011-11-08T14:33:00.001+02:00

I Am A: True Neutral Human Wizard (3rd Level)

Ability Scores:

Strength-12

Dexterity-11

Constitution-12

Intelligence-17

Wisdom-11

Charisma-13

Alignment:
True Neutral A true neutral character does what seems to be a good idea. He doesn't feel strongly one way or the other when it comes to good vs. evil or law vs. chaos. Most true neutral characters exhibit a lack of conviction or bias rather than a commitment to neutrality. Such a character thinks of good as better than evil after all, he would rather have good neighbors and rulers than evil ones. Still, he's not personally committed to upholding good in any abstract or universal way. Some true neutral characters, on the other hand, commit themselves philosophically to neutrality. They see good, evil, law, and chaos as prejudices and dangerous extremes. They advocate the middle way of neutrality as the best, most balanced road in the long run. True neutral is the best alignment you can be because it means you act naturally, without prejudice or compulsion. However, true neutral can be a dangerous alignment when it represents apathy, indifference, and a lack of conviction.

Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.

Class:
Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells.

Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?, courtesy of Easydamus (e-mail)

Detailed Results:

Alignment:
Lawful Good ----- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
Neutral Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Good ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Neutral -- XXXXXXXXXXXXXXXXX (17)
True Neutral ---- XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (24)
Chaotic Neutral - XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (19)
Lawful Evil ----- XXXXXX (6)
Neutral Evil ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Chaotic Evil ---- XXXXXXXX (8)

Law & Chaos:
Law ----- XXXXX (5)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Chaos --- XXXXXXX (7)

Good & Evil:
Good ---- XXXXXXXXXXXX (12)
Neutral - XXXXXXXXXXXX (12)
Evil ---- X (1)

Race:
Human ---- XXXXXXXXXXXXX (13)
Dwarf ---- XXXX (4)
Elf ------ XXXXXXXXXXXX (12)
Gnome ---- XXXXXXXXXX (10)
Halfling - XXXXXXXXXXXX (12)
Half-Elf - XXXXXXXXXXXXX (13)
Half-Orc - (-2)

Class:
Barbarian - (-2)
Bard ------ XXXXXX (6)
Cleric ---- (-4)
Druid ----- (0)
Fighter --- (0)
Monk ------ (-19)
Paladin --- (-21)
Ranger ---- (-8)
Rogue ----- (-2)
Sorcerer -- (0)
Wizard ---- XXXXXXXX (8)

Sisuga postituse teen varsti ka. Vist.

Ja armastus on igal pool?

2011-08-19T04:48:00.001+03:00

Kurat küll, see kummitab praegu.

Taevas hahetab. Ma olen oma voodis ja kirjutan blogi. Tulen just pikendet klassikokkutulekult. See oli... veider. Mõneti ka vestlus inimestega ja nägemine, mis oli nende jaoks normaalne, kuhu nemad olid jõudnud või kust tagasi tulnud. Ei, ma ei kahetse, praegu lööb mingi romantism välja, nagu ülalolevast laulust näha.

Romantika vastu on glämm-rokk päris hea vastumürk - on piisavalt musikaalne ja sisaldab sarnaseid ideid, samas on temas piisavalt tehtust ja kunstlikkust, et vaktsiinina mõjuda. Teatav üleolev hoiak ja kogu romantismi kuradile saatmine.

You gotta make space for the homo superior. Ma tegelikult übermenschi ei usu, see, miks ma selle tsitaadi välja tõin, jäägu igaühele koduseks ülesandeks.

David Bowie'st te selle lauluga ei pääse, ma arvan, et panen teda järgmisse postitusse ka. Ta on viimasel ajal mu lemmikartistiks muutunud.

Ma olen mütoloogilisest talvest lõpuks ometi üle saanud. MItte küll sellel määral, et ma tulevat talve ei kardaks, aga septembrit ootan juba küll. Enam ei näri Fimbulsvinter kukalt, saab suve nautida ja puhata, kuivõrd edukas see on, on iseküsimus. Ma tegelikult tunnistan, et ma ei oska siia postitusse midagi sisukat kirjutada, aga tagides kajastub küll see, mis viimasel ajal mõtteis ja olemuses olnud -elik lugege tage, kui oskate.

Larpi korraldan ka. Millegipärast on see kuidagi eriti taustal praegu. Kõik on tegelikult taustal, ei olegi mingisugust esiplaani. Peaks mingi hetk võtma julguse kokku ja selle plaani tekitama, aga kurat teab, kas see välja tuleb.

(kui te tagidest arusaamiseks tahate teada, misasi on aks, siis see on see asi lava külgede peal, mille taga näitlejad varjus on, enne kui lavale tulevad)

Ta raip keeldub mul laskmast niipalju tage postitada. Panen nad siiski siiasamma kõik täies mahus.

KELL KUUS HOMMIKUL, APOLLON JA DIONYSOS SÕBRALIKULT NÄE ULATAVAD TEINETEISELE NÜÜD KÄE, UUS-SOODOMA ISESEISVUSMANIFEST, TERVE MAAILM ON AKS, NOT GAY AS IN HAPPY BUT QUEER AS IN FUCK YOU, SKOLKA LET SKOLKA ŽIM, MUUSIKA JA MUU DIONÜÜSIA, MATEMAATIKA JA MUU APOLLOONIA, PANEME KÕIK TAGID SIIA MIS PÄHE TULEVAD, ERUDIIT ELEVANDILUUST TORNIS, PROJEKT OMNIGLOTT, MIS MÕTTES PÄEV, TARTU MU ARM, THIS IS MAJOR TOM TO GROUND CONTROL, ZEN-SUVI, NOORE ELU MÕTTETA MAHAJOOMINE, AN ETERNITY IN AN HOUR, SIIS HÖDR JA BALDR HROOPTRI TALUDES ELAVAD SÕPRUSES -ONS SEE TEILE SELGE?, KOOLIPOISID, SÜGIS KÄIB KLAARIMAS PÄID, KLOUNAAD KAHEKSAS VAATUSES, SALADUS ON SINULIK, ARMASTUS ON SURNUD AGA TÄNA ÕHTUL ON MEIL MUSTEM KUI MUSTEM KUI MUSTSÕSTRAVEIN

Kevad on kurnavalt

2011-06-29T00:23:00.000+03:00

Alustuseks lihtne viktoriiniküsimus: mis on ühist järgmistel lauludel?

Talv on läbi ja käes on Suur Suvi. Tegelikult oli ta läbi juba mai alguses, aga nagu näha, pole ma vahepeal sisuliselt bloginud, olen seda kohta siin vaid salmiku ja teadetetahvlina pruukinud. (kui ma räägin Talvest, siis ma mõtlen Mütoloogilist Talve, mis ei olnud ainult meteoroloogiline nähtus vaid hõlmas ka muid tumedaid sündmusi) Mari kirjutas vahepeal Mütoloogilisest Kevadest ja mõtlesin minagi sellele reageerida, aga nüüd on juba mõistagi hilja, pööripäev ja jaangi läbi ja suvi täiega käes.

Kevad on kurnavalt ihar,
suvi on liig ennast täis.
Talv täis on salaviha,
sügis käib klaarimas päid.
-Arvi Siig
Olgu froidistliku tõe huvides mainitud, et kirjutasin ülemise salmi esimeseks reaks alguses "Kevad on kurnavalt igav", enne kui viga märkasin; tõik, mis on järele mõteldes sügavalt antifroidistlik: iharuse asemel igavus (ja spliin, tõenäoliselt). Ei olegi ma kevadel aasal lakkamatult keppiv kitseke, vaid hoopis kontoris,kus vaevu kord saja aasta tagant tuuleõhk puhub, istuv paberitega ärabalsameeritud muumia, keda suurte töömassiivide tagant näha polegi. Või midagi. Igatahes olin ma nüüd kohatult rõve, mille eest vabandan, ja liialdav pealekauba, kuigi kes see nüüd enam ikka mäletab, mida kuradit ma kevade tegin, nii et võib-olla oli ka igav kevad.

Ilmselt seletab mu mäluauku kevade suhtes see, et praeguseks on kevade ja minu vahel sessi eepilised mõõtmed, millest ma olen üle jõudnud ja seega Kangelane olen.

Mis puutub kontoris istuva muumia-routine'i, siis see võib see suvi veel tõeks saada - nimelt kandideerisin ma meeltesegaduses Ühte Firmasse praktikandiks - umbes praeguseks peaks teada olema, kas ma selle koha sain või mitte - telefoniaku on igatahes tühi ja postkasti pole ka vastavasisulisi sõnumeid laekunud.

Ausalt öelda pole ma enam kindel, kas ma seda kohta tahan või ei.

Mõtlen, et oleks kohane kirjutada veel ka jaanist ja sellest, mis siis toimus, muust elust-olust ja üleüldse oma vaimsest seisundist, et Sa, armas lugeja, (a propos, saatsin jaanipäeval ühele noormehele purjuspäi sõnumi, kus ma kasutasin sõnas "sina" suurt esitähte ja enda mälu järgi täiesti korrektset grammatikat - oleks ma veel enam joobes olnud, oleksin ma ilmselt Teiele ja ees-ning isanimele üle läinud, peale selle olnud veel kolm korda sentimentaalsem ja teinud ühe trükivea), teaks, kas ma olen rõemus kut pilvekene sinitaevas või hakkan meeleheitest kirvega kõiki maha tapma. Jaanist kirjutan hiljem, meeleolu on selline üsnagi rahulik, sest saab üle tüki aja puhata ja muu elu-olu peab ka järgmisse posti vististi minema.

Tontide eest taganejate sõdurite laul

2011-06-04T15:05:00.003+03:00

Üldiselt võiks kirjutada ju ka omaenda elust, paraku aga jäi hetkel silma see, et internetist ei saa kätte Uku Masingu pealkirjas nimetet luuletust, ainult ühes kohas on ja seegi on poolik variant- häbilugu ju, mistap võtsin nõuks ta üles lüüa.

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps,
on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps.
Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee,
siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee.
Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed,
kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed.
Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont,
mõõgad roostetand aga me syda on muistendi tõrvane lont.
Varbad purunend kivide vastu ja keha on kibelev haav,
syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav.
Pillid auke on kulund täis ja lauludki tolm tapab eos,
aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos.
Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm,
seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm.

Aga oleme viimased kaitsjad, pillepuhuv ja närudes salk,
need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk,
Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind,
aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind
Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild,
teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild.
Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa,
aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa.
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.

Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last,
ainult sinetav laotuseveer, selg Valgele Laevale mast.
On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik
ja me silmades peegeldub suur kõrbe taganev Jumalariik.

-Uku Masing

PS: A propos, Masingu ja Ristikivi kirjavahetus.

Kuulutus-kuulutus

2011-05-11T23:42:00.000+03:00

Warning: contains me.

(tegelt ma ei kujuta ette, kes seda siit lugema peaks, kes seda facebookis juba ei teinud ja kes Tartus elab ja nii väikse reageerimisajaga siiski kohale tuleb. siiski. paneme kirja, kahju ta ei tee.)

Jesus was a gay black hippie Jew

2011-04-24T18:57:00.003+03:00

Some say he was a secret Buddhist too...

Näe, selline lugu on igastahes.
Kirjutan siis praegu seda, et lihavõtted on ja puha. Ma pole kindel, kas lihavõtted kestavad ka siis, kui ma selle posti valmis saan, aga igastahes on praegu esimene ülestõusmispüha. Jah, too kristlik asi. Mingi elevus on sees, ehk on asi kultuuriruumis või selles, kuidas rääkisin ühe õigeuskliku tuttavaga, kes pingi peal suitsu tehes rääkis, mida ülestõusmispühad temaga teevad.

Igatahes olis lihavõtted siis, kui ma seda postitust alustasin, ja oleks igati kombekas see postitus enne järgmisi lihavõtteid ära lõpetada ja ma ei kirjutagi siin sellest, kuidas mina, ometi küll mitteusklik inimene, tunnen teatavat elevust, aga Zavoodis käituvad kõik nagu oleks täiesti tavaline laupäevaõhtu ja kultuuriruumis õhkuv Vaim mõjuks otsekui ainult minule ja kui veider see kõik on.
Näe, ütlesin et ei kirjuta, aga tegelt hoopis kirjutasin. Oih.
Esimesel ülestõusmispühal tegime "Meistri ja Margarita" seriaali maratoni. Leidsin, et see oleks selleks sobiv aeg.

Tegelt on praegu olla suht kena ja näib, et asjad on mitmel põhjusel tegelikult vist kombes ja ilusad.
Esimest ei taha ma nimetada, sest kardan ära sõnuda, aga paistab, et temaga on nii nagu peab elik siis läbi ja saan edasi liikuda.
Teiseks teeme me Uru Noorteteatri ja Teatritehase kokkupõrkel 12. mail Peetri juhtimisel üht klounaadipõhist asja, mis näikse päris kena tulevat - tulge vaatama ja loopige tomatitega, kui leiate selle kohase olevat.
Kolmandaks mängin ma järjekordselt ühes tükis mooki, varsti kohe lähengi õppima, kuidas efektselt kere peale saada ja anda.
Ja neljandaks peaks selle kirjutamise ajaks Dani ja Ally juba veerand tundi Eestimaa pinnal olema.

Muretu nooruk Arkaadia teel

2011-04-20T15:27:00.005+03:00

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Ristikivi läheb viimasel ajal hirmsal kombel peale. Luule just, romaane pole ma talt lugenud, häbi mul olgu ja saba tulgu.

Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.

Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

Seep see nüüd on. Kirjutasin selle postituse alguse umbes nädal aega tagasi, kui oli tunne, et tagasi minna ei saa, edasi minna ei oska ja paigalseismisest on to jedosta. Nojah, võimalik on, et asjad on muutunud. Võib-olla on võimalik ka edasi minna, käisin eile ühes kohas, kus tuli mõte-idee ehk suveks ühte kohta praktikale minna. Kui ma sinna saaks ja see välja tuleks, ehk aitaks. Võib-olla ka mitte, aga võib-olla on asi proovimist väärt, peab mõtlema.
Iseasi, kas nüüd mingisugune potentsiaalne asjade edasiminek karjääris tähendaks mingisugust maharahunemist ja rahulolu või oleks selle jaoks tarvis ka mingeid arenguid mu eraelus -see on nüüd küsimus, millele ma praegu vastata ei oska/viitsi/taha. Selles suhtes tuleb ilmselt lihtsalt silmad lahti hoida ja jätkata teatavast isikust ülesaamist, samal ajal kui nõme kevad näkku paneb. Nojah. Nii ta läheb.

...saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

Vein

2011-04-08T01:52:00.003+03:00

Esmalt see, et Ally, ma jäin küll päevaga hiljaks, ent palju õnne sulle sünnipäevaks ikkagi. Keeruline ütelda, mis see on, mis mulle su juures meeldib, aga yeah, lahe oled ja ole edasi. Also, I dig your comic I just found.

***
Teiseks see:

And that might be applied to him which is recorded of Socrates, that he was able both to abstain from, and to enjoy, those things which many are too weak to abstain from, and cannot enjoy without excess. But to be strong enough both to bear the one and to be sober in the other is the mark of a man who has a perfect and invincible soul, such as he showed in the illness of Maximus.

-"Meditations", Marcus Aurelius, oma isa kohta

Üldiselt ma nüüd väga ei ütleks, et olen "man who has a perfect and invincible soul", kuigi püüelda sinnapoole ju võib. Aga mis puutub nüüd enese tagasihoidmisesse, siis seda ma katsun ühes kitsas valdkonnas nüüd nii kuu aega teha - leidsin, et aprillikuus hoidun alkohoolsete jookide tarbimisest. Ärge muretsege, põhjused pole mitte ideoloogilised vaid tervislikud- asi lihtsalt selles, et võtan üht ravimit, mis maksale mõjub ja leidsin kasuliku olevat vähemalt ses asjus maksale pisut puhkust anda. Aga noh, tagasi hoidmises ei tasu ka muidugi liiale minna.

Kord ütlesin, et ära mulle enam veini too,
vein kobarate veri on ning verd ma ju ei joo!
Taat-mõistus küsis kohe: "Kas sa tõtt nüüd räägid?"
"Ei, ma vaid nalja pärast jutustasin selle loo!"

- Umar Hajjam, tõlkinud Haljand Udam

elik siis (toidu kõrvale) joodava veini ja siidri kõrvale kavatsen erandi teha. Pole kole ammu siidrit-pannkooke saanud, ehk teeb aprillis selle nalja ära. (kõrvalolevalt pildilt on siis näha, kuidas mul ei ole "perfect and invincible soul", kui ma juba pannkookidegi kiusatusele vastu ei suuda panna; aga noh, see mingu siis selle "able to enjoy without excess" alla).

Õigeusklikel ja muudel peaks praegu vististi paast kestma - eks see lähe vist sinna teemasse, aga sellest ma vist pikalt ei pajata.

***

"Mõned ütlevad, et sul on vedanud, et Beier sulle kunstiajalugu ei andnud, aga minu arust on pigem just vastupidi- sa oled nii paljust ilma jäänud."

Lugesin Terry blogi. Tundus kuidagi elus olevat. Ning jah, see Beieri teema. Ma räägiks sellest, kuidas mingid gümnasistid kuidagi elusamana tunduvad, aga siis ma peaks endaga vaidlema, kas see on üleromantiseeritud kräpp või mitte ja paar posti tagasi ma juba tegin seda ja ausõna, enam ei viitsi; aga ehk ongi asi õpetajates? Et nemad hoiavad elusana? Kes teab.

Huvitaval kombel on see, kes oli mu kevadelootus, kui lehed langesid (ja kõik hinged, kes on rändamas nii maa kui vete pääl, neid kuulen üle lendamas ja lume hele hääl, sa puhka vaid, sest terve ilm on peagi ärkamas) päris kevade tulles kuidagi taandunud. Või siiski mitte? Või kuidas seda mõista, kui järgmise kena näolapi ilmumisel suundub mu tähelepanu viimasele? Vahet muidugi pole ja enda sildistamiseks olen ma ikka veel liiga teismeline. Ja iseenesest on mitme sümpaatiaobjekti olemasolu ju täiesti võimalik, n'est pas?
***
Vaikselt nikerdan selle probleemi kallal, mille S.L. mulle andis. Ega ma palju pole taga tegelda jõudnud, aga tunne on selline, et kõik lihtsad ideed on juba S.L. poolt ära proovitud ja keeruliste jaoks pole ma piisavalt hardcore. (see, mis ma alguses mõtlesin, ei puutunud üleüldse eriti asjasse ja kasu polnud tast ka) Mingid ideed ju on, kuidas seda probleemi rünnata, aga need jäävad kuidagi ideede tasandile. Mõtlesin näiteks, et ehk on diskreetsest/kiirest Fourier' transformatsioonist kasu, probleem on aga selles, et sellest olen ma ainult vaevu-vaevu kuulnud ja ei kujuta hästi ettegi, mida see tähendab. Siis mõtlesin mingeid asju kahendsüsteemis kirjutada ja vaadata, kas mingid asjad näevad nüüd eriti ilmsed välja. (vastus: ei näe). Siis mõtlesin niisama väikeste variantide kallal nakitseda ja mingeid mustreid leida-tekitada (ei leidnud). Siis mõtlesin reavektoreid/nende hulki kujutada graafi tippudena, kus siis servad oleksid eee....midagi vastavat. Nojah, on mõned ideed, mis ei näi kuhugi viivat - eks tuleb sel asjal marineerida lasta ja vaadata, kas ehk minu alateadvus sünnitab midagi eriti geniaalset.
***
Huvitav on see, et kuigi olen avastanud, et läbi readeri loeb mind 21 inimest, rahvaloendusele reageerisid neist seitse ja kaks tükki on ütelnud niisama, et nad loevad, ülejäänud on siis järelikult botid, häbelikud, töötavad KaPos või on muul põhjusel vaiksed.
***
Täna murran lauludega jälle omaenda tavasid -seekord läheb jälle kaks eri esitajat. Mõlemad on samas üsnagi sarnase tooniga keldi rahvalaulud, sestap pole minul sest lugu. Umbes poolte jaoks teie sest on see kõik kindlasti ülemäära lääge, teie ärge kuulake.

Mulle tõtt-öelda tenor kui häälerühm väga ei meeldi, aga ma vaatasin nüüd tükk aega youtube'ist erinevaid variante ja leidsin, et need esitused, kus bassid/baritonid laulavad, ei ole selle üldse selle intonatsiooniga, mida ma siin postituses väljendada tahtsin, nii et tenor jääb.

Mis naishäältesse puutub, siis selle jaoks on Sinead O'Connor.

Larbitemaatiline emohala

2011-04-03T02:40:00.003+03:00

Nii. Umbes kuu aega tagasi tegin Allyga koos ühte larpi. Minu isiklik mulje sellest oli umbes selline, et kuigi see ei olnud selline larp, mis läheb rahva mälusse legendaarse mänguna, millest aastaid ja aastaid hiljem heldinult pajatatakse ja mis läheb inimeste larpide top kolme sisse, oli see ikkagi väga korralik käsitöö. Selline neli pluss, viis miinus või isegi viis, lihtsalt viis pluss või kuus mitte.
Foorumis inimesed muljetasid küll, aga mitte nii palju, kui mulle meeldinud oleks- suusõnaliselt rääkisid nad igatahes küll kenasid kiidusõnu. (või siis Hoari puhul seda, mis talle ei meeldinud, aga see, nagu me vististi nõusse jäime, oli maitseküsimus). Ja mõtlesin mina, et kole küll, tahtnuks ma ju saada eesti larparite kogukonna seas feimi ja sulli kui lahedate larpide tegija.

Praegu tulin kõrtsist, kus kohtusin Kõustiga ja leidsin nüüd, et asjata muretsesin -seal larbil (kus oli kohal vist umbes viisteist tegelast) olid kohal üle poole eesti aktiivlarparitest - nendest, kelle käest ma selliseid hinnanguid saada võiks, nägid juba enamus ära, mida me oskame.

See on nagu juba olukord mingis filmis või raamatus, mida Vahur mõnas, sest seal räägiti, kuidas Eestis on viis satanisti ja kolm neist on ühes bändis.
Kui Eestis on kakskümmend viis larparit ja viieteistkümnega neist juhtun ma kuus vähemalt korra Zavvis koos jooma, on eesti larbindus anekdoot - umbes sama jabur, ainult et päriselus.

Andeoraga paar aastat tagasi rääkisime korporatsioonidest - ja nagu ta mainis - miks minna korporatsiooni, kui sa juba kuulud subkultuuri - rollimängijate sekka. Vot, nüüd on subkultuuris järel vahest kakskümmend viis inimest; ja see pole subkultuur vaid sekt, sõpruskond või laiendatud dräguniseltskond. Larbiring selline.

Tõsi, vahepeal näeb rohkem inimesi ka - näiteks "Tule ja jää laul" ning "Kohtumine maamõisas", aga see tundub kuidagi episoodiline juhtum, kus vanem generatsioon aastas kaks korda ärkab ja larbile läheb; ülejäänud aeg aga, vähemasti minu tagasihoidliku mulje kohaselt, ootab too kurikuulus vanem põlvkond norinal magades pensioniiga, ja mina (noor ja tugev mees, kes vaatab ringi veski sees, teeb veskikivid teravaks ja lööb aknad puhtaks, säravaks) ja minu kolm sõpra peame eesti larbi eluspüsimiseks rabama (hüperbool, ära võta tõsiselt).

Noh, nüüd vaatasin ma tegelikult Sisalikust viimase aasta larpe, tundub, et ma tõepoolest liialdan ja maalin tonte seinale.Eelmine aasta oli ikka vanema generatsiooni poolt tehtud larpe ka. Samas, kui rangelt 2011 aasta larpe vaadata, siis jaanuaris polnud ühtegi, veebruaris oli Jää ja Tule laul III ja Varjutuul II, märtsis oli Üksildane Oktoobriöö II (yay, look at me!), aprillis tuleb Ardose alkeemikud ja Juunior. Maikuus on vist Fyerellal ka maha hõigatud, peale selle on too Kuigatsi kuningas ja Hiline Lõikus. Saatuse Rajad peaks ka mingi hetk vist tulema.
Kokkuvõttes on kaks tükki n.ö vanemalt põlvkonnalt ja seitse minu omalt. Kuidagi klaustrofoobiline tunne tekib. Ja see generatsioonide teema on ka üks segane värk ja kindlasti ma nüüd rämedasti stereotüpiseerin ja teen inimestele oma lahmimisega liiga.
Siiski niiviisi julmalt üldistades võib vist ütelda, et on vanem generatsioon, kes end vahepeal kollektiivselt liigutab, keskmine generatsioon, kes teeb mänge, millest võtab osa miskipärast ainult keskmine generatsioon ja noorem generatsioon, keda pole olemas. Sest piikse ei tule praktiliselt üldse peale. Janoh, siis on VG ja taaskehastajad ja muud kaklejad(nende kategooriate kokkusulatamise pärast saan ma niikuinii mingisugusel hämaral tänavanurgal nüristatud mõõgaga peksa), kelle tegemistest ma väga ei tea ja kes vist käivad umbes Jüriööl (näe, Jüriöö läkski meelest ära ülal) ja muul sarnasel. Tegelt on ju lahinglarbid klassikaline rollimängurite taimelava, kõigepealt läheb poisike (räme seksism, tean ja vabandan) mõõgaga peksma ja mõne aja pärast avastab, et rolli on ka lahe mängida. Aga neid kaklejate seast tulevaid noormängijaid pole ma nagu eriti märganud.

Mingi hetk käis Sisalikust läbi mingisugune aktiivmängijate andmebaasi teema. Mulle see päris meeldiks - kas või sellepärast, et näeks, kui suur on larparite hulk, kes ennast aktiivseks loeb ja siis teaks, kas on põhjust minu kombel hädakisa tõsta või olen ma lihtlabane paniköör.

Lõpetuseks laul Kangelasest, et liiga virisev post ei saaks.

Ülelugemine

2011-03-31T00:41:00.002+03:00

Ma nii üle paari aasta ikka teen seda - loen sellise hästi naiivse ja primitiivse meetodiga oma blogi lugejaid üle, et teada saada, kes kurat mu blogi loeb. Mõtlesin seda näiteks nüüd teha.

Ehk siis, kui te seda blogi vahetevahel ikka loete, andke endast kommentaariumis teada. Midagi ilusat/koledat võite ka ütelda, kui tahate.

Ja selleks, et piinlikum vastata oleks ja seetõttu statistika vigane saaks, panen laulu ka

Pärast võtan teist normaalhälbe ka.

Taliesin That Was

2011-03-27T23:53:00.004+03:00

Mul on viimasel ajal (ja tegelt ilmselt ka mitte nii viimasel ajal) olnud selliseid, kuidas seda nüüd ütelda, kohtumisi. Vanade Taliesinite/Toomastega (ei, see siin ei tähenda slash-pairingut; see tähendab mittevälistavat võid). Või tegelikult nooremate Taliesin/Toomastega. Veider värk igastahes, mõned nimetavad neid mälestusteks, aga mina pean special olema ja neid nimetama kohtumisteks iseendaga.
Mõtlen seda, kui ma äkki puutun kokku mingisuguse kultuurilise või mittekultuurilise asjandusega, mis mulle mingil eluaastal eriti korda läks.

Näiteks Dagö - siin kõrval on selline vidin, mis viitab mingitele teistele postitustele mingeid muis blogides ja vähemalt praegu on seal murca blogis postitus päälkirjaga "pärlid mis pihlakapuust neil". Mõtlesin, et tean ju küll, too on too Dagö laul, oli teine päris tore ja puha, väikese guugeldamise abiga leian isegi üles koha, kus seda pisut kuulata saab. (Dagö kodulehel siis, loo nimi on Maantee) Kuulan pisut ja leian äkki, et see on enamvähem ainuke Dagö laul, mida ma kuulata saan - seda albumit mul nimelt ei ole ja ma ei ole seda lõpmatuseni kerinud. Tõesõna, on lugu, mis kunagi tundus selline huvitav ja tark ja igasugu viiteid pilduv ja sind üldse mitte lolliks pidav; ja nüüd - noh, ma tean seda enamvähem peast ja ta on sihuke igav, äraseeditud värk ja ei paku mingisugust vaimset üllatust või pinget. Ülekuulamise asi, hirmus värk, ei saagi neid lugusid enam tõsiselt võtta.
Dagöl tuli vist mingi uus plaat ka välja, aga ma ei tunne Dagöga enam sellist sidet nagu kunagi varem ja täenäoliselt ei osta ka seda. Paradoksaalne värk igastahes - ei taha bändi uut plaati kuulata, sest vanad lood on liiga äraleierdatud.

Aga tegelikult tahtsin ma siin rääkida sellest, kuidas ma olin miskisugune teismeline (ma isegi ei mäleta täpset vanust, pakun nii umbes 15-17?) ja kaifisin täeiga Dagöt ja leidsin, et sealt on eesti rahvale ja inimkonnale avaldunud Tõde, Elu ja Tee ja kuulasin teda igal võimalikul hetkel. Seostub just eriti maal verandal istumise, kirjutamise ja seal kätekõverduste tegemistega (don't laugh) ja Haapsaluga. Haapsalu on huvitav koht, ka väga tugevate assotsiatsioonidega, ja igastahes pole ma seal enam ammu käinud ja mul on tunne, et need assotsiatsioonid ei vasta enam niiväga praegusele reaalsusele, ma kardan, et olen liiga suur. Ma arvan, et see on selline omamoodi võti kellegi juurde, kes on umbes 17 aastat vana, minust tunduvalt romantilisem ja, pange tähele, minust tunduvalt looduslähedasem ka. Nii põhikooli-gümnaasiumieas uitasin ma ikka mööda talu ümber paiknevaid põlde ringi (tegelt küll harilikult oli see üks kindel trajektoor, selline hea automatiseeritud kõnd, sai hästi omi mõtteid mõlgutada, ilma et peaks pead murdma, kuhu nüüd minna) ja leidis, et mingisugused loodusvaated siin, seal ja igalpool on ikka niivõrd kole ilusad, et neid peaks fantasyromaani sisse panema just selle koha peale, kus head pahadel õilsasti ja ilusasti koljusid sisse löövad. Võinoh, et igatahes peaks seda hetke kuidagi jäädvustama ja puha - mitte ainult et oh ilus hetk, oh viibi veel, vaid kohe kenasti igavikku raiuma.

Vist seepärast õhtusest loojangusõõmust
saab mõõdetamatuks me väljendusnälg,
ja mõnestki meelte nii meeletust rõõmust
kui kuristik hinge jääb põhjatu jälg.

Meeletust sõõmust, teate küll.Kuigi aja jooksul toimus selle meeletu sõõmuga mingisugune inflatsioon või midagi, võib-olla peaks ma lihtsalt rohkem looduses ringi käima. (mitte praegu, mul on sellest mütoloogilisest talvest totaalne siiber ja ma ei kavatsegi mitte temast imalromantilisi looduspilte mällu koguma hakata)

Kui ma olin umbes kuusteist, meeldis mulle Kristiina Ehini luule. Sihukene puukallistaja värk. Mõni aeg tagasi sattusin raamatukokku, leidsin ühest nurgast tema luulekogu ja sirvisin seda natuke - jälle mingi meenutus Taliesinist, kes oli.

Kolmas tegur on vist fs ja tema 2004, see on selline eriti maailmavaluline asi ja paigutub ajaliselt vist kuhugi abituuriumisse.

Noh, ja siis on lõppeks muidugi Vennaskonna alaline kohalolu. See läheb samaaegselt ikka veel korda ja räägib Taliesinist Kes Oli.

Tegelt järele mõteldes tundub mulle, et Taliesin Kes Oli oli vist meeldivam inimene, kui see praegune. Kuigi võib-olla naiivsem ja rumalam.

Näh, bullshit, sellega meelitan ma ainult välja komplimente stiilis: "Oi, sa oled ikka praegu palju toredam ja ilusam kui vanasti."
Mis on võib-olla isegi tõsi. Aga midagi on ikkagi kaotsis.

Ma panen nüüd ühe laulu, mis oli sel ajal eriti paljuütlev, kui mina või keegi lähedane sõber oli abituuriumis ja kevadised maikuised lõpueksamid tundusid oh-kui-suured ja maailmalõppu ennustavad.

Mõtlesin, et ma ei pane ühte postitusse rohkem kui üht laulu, aga ma olen nõrk ja ei suuda ennast ühe Vennaskonna-looga piirata ja pealegi on see talv liigagi kaua kestnud, sestap panen ühe väga suvise loo.

C'etait toujours la meme

2011-03-22T00:51:00.002+02:00

murca soovitas mul selle tarvis, et ma blogi vähe kirjutan, teha nii nagu tema - aeg-ajalt kirjutada väikesi juppe ja kui piisava pikkusega tekst kokku saab, siis ära avaldada. Mingisugune mõtete ladus üksteiseks ümbersulamine võib täitsa vabalt olemata jääda.
Ma seal teksti alguses alustasin nime ja lauset väikese tähega. murcal MSNis on selline läbiva väiketähega nimi. Võib-olla ta mujal kirjutab seda ka suure initsiaaliga (niikuinii kirjutab), aga et mulle see esimese hooga pähe ei tule, võtan ma tema nime läbivat väiketähelisust kui mingit eriti püha ja isiklikku teemat, et isegi grammatika selle peale ei hakka. Nagu k.d. lang. Või e.e. cummings. Või xkcd.

"Pal-tänava poistes" oli läbiv väiketäht üks suurimaid alanduse ja kambasisese sotsiaalse väljatõugatuse märke või midagi.

Näe,mõtlen nüüd, et huvitav oleks olnud "Pal-tänava poisse" nii umbes kuueteistkümnesena lugeda või nii. Sest ta on päris hea lasteraamat ja ma tegelt ei tea, kas ta suurematele sobib ja puha, aga mul on kuri kahtlus, et sealne heroiline võitlus oma maatüki pärast oli kuidagi sümboolse loomuga või nii. Seostub ehk kuidagi rahvusromantikaga ja puha. Ja nii umbes kuueteistkümneaastasena oleks ma ehk selle sümbolismi sealt välja lugend juba küll ja eks ma siis paras rahvusromantik olin ka, tatikas selline, just mulle paras.

Järele mõteldes saab sealt ehk mingisugust rahvusromantismi kriitikat ka välja lugeda - noh, juhtum stiilis: poisike sureb pärast suurt kakelungi mingisuguse maatükikese pärast, mis õigupoolest oli kogu aeg miskisuguste kapitalistide oma. Nojah, arusaamasid on igasuguseid ja autor on ka surnud - ma kontrollisin seda Wikipediast ikka järele ja paistab teine ikka tõega päris põhjalikult surnud olevat -

Ferenc Molnár (originally Ferenc Neumann; 12 January 1878, in Budapest – 1 April 1952, in New York City)

See oli vist päris vilets nali.

Rõõmustada võib vist selle üle, et mul ei olnud seda postitust kirjutama hakates mingit ideed sellest, millest ma rääkida tahan, aga juba on päris kenake jupp juttu olemas. Mitte päris stream-of-consciousness vaid midagi rohkem middlebrowd.

Middlebrow on tore sõna, aga ma arvan, et kogu seda laupade värki peaks klassiühiskonna eeskujul täpsustama - upper-middle brow ja working brow ja lumpenbrow kõlavad kõik suhtkoht hästi.

Kas te teadsite, et Taliesin tähendab säravat laupa? Elik siis vähemasti minu hüüdnime järgi peaks mu sotsiaalne (ja mentaalne) klass olema eriti glämm?

Võib tähele panna, et kui mul etteantud teemat ei ole, siis on mu lõigud lausepikkused. Ma arvan, et viga on pidevas internetikasutamises ja multitaskimises, mis ei lase mõtetel liiga pikaks venida.

Lugesin G. blogi - võinoh, õigemini arhiive, sest enam ta pole sinna ju juba päris pikka aega kirjutanud. Ma saan täitsa aru, miks ma temasse kolm aastat tagasi ära armusin.
Oh, initials, you so anonymous. And gender-neutral.

Muide, kirjutasin Colinile meili ja ta vastas. (meeldetuletuseks - Colin oli minu suurim sõber ja tugi siin ilmas, kui ma kurjal ja kõledal Prantsusmaal elasin) Iseenesest suhtlesin ma temaga viimati mais ja kuna ta MSNi ei ilmunud, FB-sõnumile ei vastanud ja telefon oli vist välja lülitet, siis hakkasin ma juba suitsusignaalide peale mõtlema, kui mulle meelde tuli - oot, e-mailid on ka olemas, kui arhailised nad ka pole. Mõtlesin, kuidas kirjutan Colinile pikki romaane oma raskest elust, sellest pikast, tumedast ja üdini mütoloogilisest talvest, mis ei kavatsegi otsa lõppeda ja üleüldse sellest kui kole ja hirmus mu elu on. Kirjutamiseni ma aga ei jõudnud ja ei jõudnud.
Lõpuks saatsin ära kirja umbes sellise sisuga. "O hi, it's me, Toomas, the Estonian guy from Grenoble. We should reconnect."

Sellest võiks suisa novelli kirjutada, aga näe, ma jätsin siinsamas just suurepärase võimaluse kasutamata.

Ma arvan muide, et on teatavad paralleelid Colinile kirjutamise ja blogimise vahel.

Nägin Colinit muuhulgas unes ka - ta vilkus mingites argisituatsioonides korraks nähtavale. Nagu "Fight Clubis", teate küll.
Sellest võib ilmselt järeldada, et Colin on mu salajane alter ego, kes minu uneajal paneb asjadele pomme alla, mängib god ja kirjutab doktoritööd kirjandusest; ja temal, minul ja mingil naisolevusel on armukolmnurk, kus mina olen armund Colinisse, Colin sellesse naisesse ja too naine minusse. Asi lõpeb tõenäoliselt plahvatustega.
Tal tulevad 2012 suvel pulmad ka (mind kutsus ka), nii et kui see "Fight Club" stsenaarium tõsi on, siis võib ära arvata, kes see naisolevus on. Aga tõenäoliselt vist siiski mitte.

Savi sellest, mida murca ültes - ma ei viitsi oodata, kuni mul siia piisavas koguses mõttekat teksti ilmub.

Ja muide, mäletate, kui ma ütlesin, et mul ei olnud selle asja kirjutamist alustades mingit ideed, millest rääkida? See oli vale.
Tegelt tahtsin ma postitada ühe päris laheda Bachi kaveri. Prantsuse keeles ja puha.

Benedict

2011-03-02T13:10:00.004+02:00

Teadupärast on igasugu testide postitamine blogisse hea kajaminadiiri märk, but it probably beats not posting at all.

PS: Code-switching on muide tänapäeva internetipõlvkonna noorte seas tout à fait naturel , et mitte ütelda sine qua non, logisch, et mina seda ka teen. Postscriptumite postituse keskele paigutamine ka.

Amberi printside test siis igastahes.

You Scored as Benedict

With his almost obsessive belief in the cerebral, Benedict is probably the most reliable of all the Amberites. He despises the fmaily's constant bickering, and he has tried over the years to stay out of it completely. His interests lie with the mind rather than the emotions, as reflected by his fascination with games of pure strategy and his growing assimilation of traditional Japanese customs. He will help if he is needed, but he prefers to be left to himself.

Benedict

83%

Merlin

75%

Caine

58%

Oberon

58%

Bleys

58%

Gerard

50%

Julian

50%

Random

50%

Martin

42%

Eric

42%

Brand

42%

Corwin

42%

Luke

33%

Dalt

17%

PSPS: Kustutasin sealt seest natuke javascripti ära, et ilusam oleks. Test ise on siin.

Mõtlesin, et kirjutan

2011-02-25T18:45:00.004+02:00

Tähendab, mõtlesin, et kirjutan blogisse kõigest sellest, mis minu ja ümberkaudsetega vahepeal juhtunud on.
Mõtlesin, et kirjutan Andeorast ja kõigest, mis temaga seondub, aga siis leidsin, et ei oska sellest nii hästi kõnelda ja millest ei saa kõnelda, tuleb vaikida.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, et mõtlen, kuidas Mialeel läheb ja puha, aga siis jälle leidsin, et sel pole üldse mõtet.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, kuidas ma ei ole ikka veel oma magistritöö teemat ära valinud ja kuidas ma ei tee koolis midagi, aga see on asi, mille suhtes tuleb ühes konkreetsete inimestega nõu pidada, mitte avalikult emotseda.
Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas teeme Allyga larpi ja mis kõik probleemid meil seal on, aga larbikorraldamine peab ikkagi kalevi all toimuma.
Mõtlesin, et räägin sellest, kuidas kolmaba käisin gennis peol (enne oli matikute pidu ka, aga see oli enamjaolt igav, toim.) ja kohtasin seal Martinit, kes on ise igati viks ja viisakas noormees ja kes tegi tähelepaneku, et alati, kui ta mind gennis näeb, olen ma purjus ja mis kõiki järeldusi ma sellst enda jaoks tegin. Sellest võiks isegi rääkida, paraku läheks see pikale ja enda joomaretkedest rääkimine on üheksal juhul kümnest labane ja lugeja jaoks tüütu; samuti ei saaks keegi kurat aru, millist Martinit ma mõtlen(kõnealune Martin isegi ehk saaks, aga tõenäoliselt ja loodetavasti ta seda blogi ei loe).
Lõpuks mõtlesin rääkida, kuidas olen pealiskaudne ja frivoolne inimene - sellest ma ka ei räägi, aga vähemasti panen üles laulu, mis mulle meeldib ja sedaviisi mu pealiskaudsusele viitab.

S

Tehaseuned

2011-01-09T19:30:00.003+02:00

Täna nägin ma unes, kuidas Minni S. ja Karl-August K. lubasid mu käekirja enda hooleks hoiule võtta, seniks kui mina seminari lähen - sellega oli mingi teema, kuidas ebaesteetiline käekiri võib seminaris saatuslikuks saada.

Eile nägin unes, kuidas Martin Te. ja mina pidime Maarjamõisa haiglasse infiltreeruma. Leidsime, et selleks kõige efektiivsem plaan on minna Raekoja platsile kell kuus hommikul, seal inimestega tüli norida ja seejärel rämedalt peksa saada. Martin hakkaski ühe kallurijuhiga tüli norima, aga hakkas hoopiski mulle kopaga liiva peale kühveldama ja tegi seda kiiremini kui ma sealt välja suutsin rabeleda - mille peale ma mõistagi üles ärkasin.

Mingi nädal tagasi nägin, kuidas pidime koos Teatritehase tegelastega ühes vanas lasteaiahoones valmistuma dimensioonidevaheliseks dessandiks. Dessant jäi ära, mina läksin välja. Oli südasuvi. Üks noorem tehaslane luges ronimispuule nõjatudes raamatud ja ütles mulle, et ta ei viitsinud kohale tulla, sest ta teadis, et dessant jääb niikuinii ära. Pealegi oli tal plaan minna Urgu, kus pidi toimuma mingi pidu. Selgus, et mõiste Urg tähendusväli oli aja jooksul liikunud. Üritasin talle seletada, misasi Urg olnud oli. Ma pole kindel, kas see õnnestus.

Veel varem nägin, kuidas Goblin ja Jaanika T. tantsisid, suured mustad sokusarved peas, Küütri tänaval balletti.

Yeah.

Ma arvan tegelikult, et Tehasega liitumine oli üks parimaid otsuseid päris pika aja, mis mul olnud on. Annab päris palju selliseid asju, mis muidu on puudu olnud.
Ja nüüd, kui hästi ammu pole stuudioid ega proove ega midagi olnud, näen ma sealsetest inimestest unenägusid - ma arvan, et see on mõneti sümptomaatiline.

Kuigi noh, mul ei ole õnnestunud väga tehaslaste siseringidesse ja sõpruskonnisse ennast sisse vingerdada, millest on iseenesest kahju. (kuigi, andes tõele au, õnnestus mul Jaanika sünnipäevapeole sisse hiilida, mis oli väga win olukord) Sest tegelikult on seal päris mitmeid selliseid inimesi, keda võiks koguda ja raamaturiiulile ritta seada. Aga noh, keeruline on inimeste sõpruskonnisse infiltreeruda. Eks me näe, kuidas sellega läheb - ehk on tulevikus sellega rohkem õnne.

And now for something completely different.

Uue aasta öö

2010-12-31T12:31:00.002+02:00

ja midagi ei muutu.

Või siiski?

N is for Neville who died of ennui

2010-12-27T18:53:00.003+02:00

Õigupoolest olen ma seda pealkirja FBs, MSNis, Twitteris ja igalpool mujal maininud nii et te võite mind vabalt ebaoriginaalsuses süüdistada, võtan omaks, olen seda.
Pealkiri tuleb aga ühest Edward Gorey piltidega luuletusest "The Gashlycrumb Tinies", mis räägib sellest, kuidas eri initsiaaidega lapsed kõik hirmsal kombel surma saavad.
Noh, et enne Neville'i on M is for MAUDE who was swept out to sea ja pärast teda O is for OLIVE run through with an awl ja P is for PRUE trampled flat in a brawl ja puha.
Siit saab vaadata ja puha.

Õigupoolest saab minu elu ja pealkirja võtta kenasti kokku järgmise kirjeldusega:

*2 nädalat koduspüsimist haiguse tõttu.
*1 nädal enamvähem koduspüsimist kartuse tõttu haigeks jääda. Mingi hetk oli teaduskonna jõulupidu, samas. See oli tore. Astun ruumi, ühtegi tuttavat nägu ei ole. Harilikult oleks ma sellises situatsioonis üksinda nurgas ebamugavalt passinud ja siis ära läinud, aga seekord õnnestus isegi sotsialiseeruda. Ma arvan, et see tuleb jõhkrast vanuseliste võimupositsioonide ärakasutamisest ja üleüldse ebahumanistlikest põhjustest - aga põhiliselt vist ikka sellest, et ma olin vanem ja kogenum kui muist neist kes seal olid ( mõnevõrra teisekursuslasi ja enamus olid hoopistükkis rebased), siis oli kuidagi autoriteetsem tunne ja polnud seda tunnet, et kes mina ka sihuke olen, et suhtlema minna - pigem ikka nii, et sina,rebane, üürike, suhtle minuga! Võinoh, umbes nii.
Mängiti ka mitmesuguseid murumänge, milles ühes ma teiseks jäin, kuna ei tuberkuloosi ega lendkala õhuolenditena ei arvestatud - sulaselge ebaõiglus, aga mis parata. Pärast peo lõppu kohtusin Mialee, Dani ja Gobliniga ja vaatasime filmi. See oli isegi mõneti positiivne.
Andeora ja Davidiga kohtusin ka. Kellegi teisega vist ka, aga hetkel ei meenu.
*Mandliopp. Siinkohal saab vastuse ka küsimus, mis meid kõiki alates sellest postist painanud on - kas kosmosetulnukad on asendanud minu mandlid oma loodetega, nii et ühel ilusal päeval mu kõri plahvatab ja välja tulevad tulnukad - vastus on ei. Kuigi opi ajal ma korra aevastasin ja ninast lendast verd ja rupskeid välja, mida igatepidi lustlik vaadata oli.
*1 nädal koduspüsimist opi tõttu.
*Praegu.
*n+1 päeva koduspüsimist, kuniks ma tervenen. Mis tähendab, et on olemas võimalus, et vanaaastaaõhtul passin ma kodus, sel ajal kui kõik teised lustivad. Ja kui mina terveks saan ja kellegagi ühendust võtan, et kuule, teeks midagi, siis ilmselt saan vastuse, et sess on kohe siin ja alles oli vanaaasta ja jõulud ja kõik see aeg, kus lõbutseda sai. Egotsentristlikud tõprad nagu nad on.

Happy Newtonmas!

2010-12-25T14:47:00.002+02:00

Erinevalt Jeesus Kristusest, kelle sünniaega me väga ei tea, on olemas maailmaajaloole väga oluline tegelane, kes on 25ndal detsembril (vähemalt siis, kui tema sündis, oli see 25. detsember, vahepealsed kalendrireformatsioonid on asja natuke segaseks pööranud) - Isaac Newton! Head newtonipäeva kõigile!

Comfortably numb

2010-11-19T02:48:00.002+02:00

Kell on kolm öösel ja mul ei tule und, sest ma olin enamvähem haige ja magasin päeval, nüüd on parem olla.
Ja mida muud võib öösel kell kolm teha kui postitada tüütut emohala.

Kui ma oleks murca, siis umbes siia tuleks mingi pilt.

Aga nüüd siis too hala. Point on selles, et ma olen tegelikult hirmus sentimentaalne inimene, kes igatseb taga hirmkaugele ja -sügavale ulatuvaid tundeid, Suuri Tõdesid ja kogemusi, samas on maailm muutunud kuidagi taltsaks. Ühesõnaga twentysomething, kes tahab jälle teismeline olla, aga hilja kuidagi. Asja teeb veel keeruliseks künitsism, skeptitsism, ratsionalism ja mõningane hirm kitši kukkuda. (aga see kõik on osa üldsentimentalismist - kitšil on ju oht Suuri Tõdesid varjutada).

Jah, see ongi see post, kus ma kirjutan, et kuidas nostalgia pole enam see, mis vanasti, kuidas rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja puha(muide, keski, vist oli Tarvo, rääkis, et sel fraasil on täiesti bioloogiline põhjus taga - nimelt hävinevad tassapisi aja jooksul silmas need jubinad, mis rohelist/sinist värvi näevad). Eriti kuna täna lumi maha tuli. Ennevanasti oli lumi&tali selline pehme laternavalguseaeg, kus öösiti ringi hulkuda ja täheldada, et jõulud on detsembris või siis sõita pärast tundi aega varahommikust bussiootamist Rakveres laibana larbilt inimestega koju ja näha bussiaknast kuidas lumi hakkab langema , mõtelda "La vie boheme" peale ja tunda, as campy as it sounds, ühtsust.

Tjah, eks ta ole. Kunagi olid EFF ja Urg (ja isegi Elesgal läheb vist siia kategooriasse), nüüd on Ludo. Aga Ludo ei tekitaminus praegu selliseid emotsionaalseid reaktsioone nagu EFF või Urg. See on selline tsiviliseeritud, burgeoise koht, kus mängitakse mänge, mis on enamikul juhul kaunis tüütud ja sarnased. (mulle vahel tundub, et mänguloojad mõtlevad välja mingi tausta ja üritavad siis mingit kaunis levinut struktuuri talle peale passitada, mitte vastupidi, kus sul tuleb mingi eriti meeliülendav idee mängu struktuuri jaoks ja siis sa võib-olla mõtled talle mingi tausta välja - sest struktuur on mängus üldjuhul see, mis loeb - ülejäänut kas ignoreeritakse või tehakse selle üle kaunis tüütuid temaatilisi nalju). On väsitav, kui tahad inimestega kohtuda, aga siis kui neid näed, ei taha nad mitte saada vaimus üheks ja tõusta koos kirjeldamatutele ekstaatilistele kõrgustele, vaid mängida väikseid, igavaid, vähest ajupotentsiaali nõudvaid mänge, kus sa eriti inimeste isiksusi ei näe, sest üldiselt sõltub seal liiga palju õnnest ja käigupuu on kaunis väike ja nii inimesed valivadki kahe-kolme ilmselge variandi vahel ja seda peetakse üldjoontes huvitavaks. Asja juurde käib mõistagi ka väike smalltalk ja vahel on see kõik päris lõbus - aga lõbu on ka parim, mis sa saad; lõbu ei ole rõõm, vaid üks tunduvalt väiksem asi.

Üleüldse tunduvad inimesed ka teistsugused. Paljudega pole ma tükk aega rääkinud ja mõni, kes kunagi oli päris Dean Moriartry moodi, on nüüd nagu maha rahunenud ja taltsaks muutunud - või vähemalt see osa temast, mida mina näen.

Colinit igatsen ka taga.

Artriit ja mina

2010-09-20T21:47:00.003+03:00

Kirjutet 20.septembri õhtul.x
Näe, postitus.

Ilmselgelt pole mul midagi targemat teha. Sügis on kätte jõudnud ja see fakt on iseenesest meeldiv. Muidu kulgeb elu aga kuidagi nürilt. Ilmselt puutub asjasse ka mu internetisõltuvus ja artriit ja tõik, et jälle on enamus mu ainetest igavad. Aga sellest ehk ühekaupa, siis jõuan ka kaevelda.

Esiteks muidugi tõik, et mul ei ole midagi targemat teha ja hängin netis. Iseenesest oleks targemaid asju teha küll - näe, "Sõda ja rahu" on pooleli ja homseks funktsionaalanalüüsiks peaks vist koduseid töis lahendama. Olla on aga uimane ja väsinud ja ei tunne ennast piisavalt intelligentsena et kumbagi neist tegevusist harrastada.

Kirjutet 26. septembri õhtul

On häiriv, et kui ma olen mingi teema enda peas blogisissekande jaoks välja mõtelnud, siis ma varsti avastan, et mul pole absoluutselt tuju sellest kirjutada. Hetkel võib asi olla ka praeguses muusikalises taustas - mõtlesin kirjutada kurja epistli, kus nean ära teatavad mõtteviisid ja suhtumised pluss veel hunniku emojuttu, juhtumisi sattus mängima aga "Son of a Preacher Man" Etta Jonesi esituses ja Pet Shop Boysi "Being Boring" ja pole enam ei seda kantslist manitsemise ega ka halamise tunnet.

Igastahes, millest ma rääkida tahtsin, on too ülalmainitud artriit ja see, kuidas ta mu elu ja mu suhtumist sellesse mõjutanud on.

Kõige põhilisem on muidugi see, et valus on, kui teatud liigeseid kasutad. Enam pole sellest isegi väga hullu - it's just pain, eh.
Muidugi, praegu on õhtu ja siis on muidugi lihtne kirjutada. (teadmiseks mitteteadjatele - artriit on üldiselt kõige koledam hommikuti kohe pärast ärkamist ja päeva jooksul läheb paremaks - nii et teadmine ärgates, et päev läheb ainult paremaks pole ainult pohmelliomanike eralõbu). Vahel asendub see it's just painsuhtumine, argh! pain hurts! suhtumisega. Nii ta läheb.

Teine asi, mida märkad, on kohmakus. Aeglus. Elegantsuse kadu. Hommikuti on raske end riidesse panna (kirjutasin just erifroidistlikult sõna raske korra valesti). Rattalukuga on jama. Lenksust ei hoia ka sõrmedega kinni. Astun teistmoodi ja aeglasemalt. Tegelikult praegu tundub, et see valuaspekt polegi nii hull, sest üldjuhul saad sellele pihta, kuidas valus on ja toimid nii, et valus ei oleks, kui see just vajalik ei tundu. Aga sellest tulenevalt on käitumine mõistagi kohmakam ja aeglasem, millest tuleneb rohkelt tüli - paljusid liigutusi ei saa või ei taha teha.

Kolmas aspekt on sotsiaalne - kuna mingeid asju kas ei saa teha või neid teha on valus või keeruline, siis kui seltskonnas ei valmista see teistele mingit muret, tungib see mõnevõrra esile. Et teised peavad sammu pidama, kui nad muga koos kõnnivad. Või et ma olen juba täiesti harjunud vahel kellelegi limonaadipudelit andma, et ta selle lahti keeraks. Täiesti valehäbita.
Vahel on mingi värk sellega ka, kuidas traditsioonilised soorollid nõuavad, et meesterahvas peab mingeid füüsilisi asju naisterahva eest ära tegema, kuigi minu puhul on enamik naisi päris mitmete meestetööde jaoks pädevamad - sest ma usun, et neil on igasugu asjade tassimine vähem valus kui mul. Ma mäletan, et umbes kuu aega tagasi kutsusin ma mingeid tütarlapsi šovinistideks, kui nad nõudsid, et mina kui meesterahvas pean tassima rohkem asju kui nemad. Vist. Pole päris kindel, sellest on natuke aega möödas.

//Mul oli eila sünnipäevapidu, muide. Sellest võiks kirjutada muidugi leheküljetäite kaupa inkrimineerivat materjali (kus kõik too inkrimineeriv oleks minu poolt välja mõeldud, mõistagi), aga ma ei tee seda. Vähemalt mitte praegu.

12.oktoober. Tähendab, mul on vahepeal enda ja artriidi suhetest igasugu erikuradisügavaid mõtteid olnud, aga muidugimõista unustan ma nad selleks ajaks ära, kui ma blogima hakkan. Kooliga on vahepeal paremaks läinud - igavates ainetes ma enamasti lihtsalt ei käi (ma arvan, et matemaatikul on mõneti lihtsam konspekti järgi õppida kui nt. humanitaaridel) ja teised ained näitavad paranemise märke.

Netisõltuvusega on nagu on. Praegu on muidugi tudengipäevad, nii et ehk taandub see ajutiselt. Eks me näe.

Mis tudengipäevadesse puutub, siis eile saime Goblini ja Erlessaga mälumängus kolmanda koha. Oli tegelikult teine-kolmas koht, aga korraldajatel tuli geniaalne mõte lasta teise koha peale võidu joosta, kuna ilmselt on jooksmine klassikaline mälumänguala ja on ju väga ebatudenglik, kui mitte midagi füüsilist mingis võistluses pole. Meie võistkonnast tundus kõige pädevam jooksja Erlessa olevat, kuigi tal olid rasked tanksaapad jalas - vähemalt polnud tal artriiti või bronhiiti. Aga jah, kolmandaks jäime. Samas pole sellest väga hullu, sest saadavat kraami oli ka kolmandale kohale väga palju.

Larpi tahaks. Regasin end Kustuvate päikeste mängule enpariks, nüüd jääb loota, et seisan oma ülesannete kõrgusel. Mingit vastust ma neilt saanud pole, ehk läks spämmi alla. Aga midagi sellist kergemat tahaks ka. Klassikalist piiksukat ühest küljest. Teisalt tahaks mingit salongilarpi, tõsi selleks on salongi vaja ja inimesi kokku peksta ja ma olen kehv organisaator. Seiklusi selleks leiab juba internetist, kui tarvis on.Siit nt.

Sügis läheneb selja tagant

2010-08-30T00:44:00.002+03:00

Esiteks see.

Tartus tegutsev Noorte Teatritehas alustab uut hooaega sel nädalavahetusel füüsilis-visuaalse performance'iga Genialistide klubi tagaõues.

"MAAILM. JA MÕNDA." on Teatritehase 11. omalavastus, kus pääsevad esmakordselt lavale kevadel truppi võetud noorliikmed. Ka tüki lavastaja, Jaanika Tammaru, on Tartus uus nägu.

"Mäletad seda reisi, kus... Puhkus ei läinud nagu plaanitud? Ei tahtnudki enam tagasi tulla? Kohtasid imelikke kohalikke ja veel kummalisemaid kombeid? Kus kultuurišokk ei lahtunudki? Kus mitte millestki vahepeal mitte midagi aru ei saanud? Seda me mängimegi," kirjeldab uuslavastust Tammaru.

Uue teatrihooaja alustamiseks sai spetsiaalselt korda tehtud Genialistide klubi tagahoov, kus noored näitlejad said end füüsilisest ja sotsiaalsest heast küljest näidata. Seda, kuidas nad publiku ees hakkama saavad, näeb juba sel nädalavahetusel.

Füüsilis-visuaalset ja mängulist teatrit, kus rändelemendid avastavad äratuntavaid ja tundmatuid maailmakultuure saab näha Genialistide klubi tagahoovis 29., 30. ja 31. augustil kell 7 õhtul. Pilet 25.-

Mängivad: Mai Raet , Minni Saapar, Semele Kari, Annike Tolmats, Karl August Kaljuste, Toomas Krips, Martin Teder ja Peeter Piiri.
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Kaasa aitasid:
Ideega Marite Butkaite,
Juhendamisega Peeter Piiri
Plakatikunstiga Paula Maria Vahtra
Võitluskoreograafiaga Teele Uustani

Et siis näe. Teen teatrit ja olen muidu ilus. Täna oli esikas, 30. ja 31. august on veel etendused.

Teiseks see, et pärast esikapidu varastati mu jalgratas ära. Homme lähen politseisse avaldust kirjutama.
Mul olid selle kohta kõiksugu emotsioonid, aga praegu ei jõua ma nendest kirjutada. Homme ilmselt lääb teravamalt, kui tahan hakata kodunt jalgrattaga lahkuma, aga...
Jalgrattaga on minu puhul nagu jalgadegagi - sa ei saa aru, kui head ja toredad asjad nad on, enne kui sa neist ilma jääd. Okei, jalad on mul veel mõistagi alles, aga ma kirjutasin selle lause oma lõbusa artriidi peale mõteldes. Parem on vist praegu sellesse mitte süveneda.

Bulgaaria vol.2

2010-08-13T19:50:00.003+03:00

Ilmselt olnuks mõistlik ja tark kirjutada oma Bulgaaria-seikluste teisest poolest kas Bulgaarias olles või sealt äsja naasnuna, aga tagasi jõudes olin ma väsind&kurnatud ja jäin haigeks, samas võiks nüüd kirjutada. Kuna mälu mul fotograafiline pole, siis kirjutan nüüd pigem kildudena kui kronoloogiliselt, ehk kõige hullem ei saa.

*Teine võistluspäev. Tegin sama vea, mis esimesel ja üritasin kõike ära teha. Tegin paraku vaid poole esimesest, ülejäänute kohta sogasin seda, teist ja kolmandat. MIdagi sealt ma igastahes ei lootnud ja loivasin, pea norus, tagasi ööbimispaika. Uni lõi kirvega kuklasse, nagu ikka kogu see nädal, mis ma seal olin - korraldajad olid veendunud, et kõik inimesed on tõenäoliselt viksid ja tublid hommikuinimesed, kes suudavad nagu nalja minna ja jääda magama kell kümme ja ärgata enne seitset, sest noh, kõik suudavad seda, eks? (Mul on selliste hommikufašistide kohta oma arvamus, mis vist paraku html-musta ei kannata).

Igatahes, jätame mõnda vahele - suur oli järgmisel päeval mu üllatus, kui nägin, et ma olin teise ülesande eest täispunktid saanud. Kust need pärinesid, oli täielik müstika, minu tööst need igatahes pärit olla ei saanud, sest et ei mina ega Indrek ei näinud ei mu mustandis ega puhtandis ühegi punkti väärtuses ideid, aga noh, ju siis minu töö mõistmine polnud keskmiste mõistuste jaoks.

*Go Team Utrecht!

Kui teine võistluspäev oli lõppenud ja mina pisut eestlaste toas pikutanud, võtsin ma oma reisigokomplekti kaasa ja läksin mingisse puhkeruumi. Kaks noormeest, kes paistsid ungarlased olevat, mängisid mingit müstilist lauamängu, küsisid, kas see, mis mul kaenla all on, on go ja et kas ma mängin, vms, igastahes oli laud mu kaenla all piisav vestluse algatamise ettekääne. Vaatasin, kuidas nad seda hiina malet omavahel mängisid, vahepeal seletasid mulle ka reegleid ja seda, mis toimub ja võib ütelda, et toimus midagi, mida võiks põhimõtteliselt Tutvumiseks nimetada. Vaatasin siis kõrvalt pealt ja kuulasin, kuidas nad rääkisid ja peab tunnistama, et see ei langenud väga kokku minu arusaamaga ungari keele kõlast. Tuli välja, et selle põhjus oli see, et nad olid hollandlased.
Igatahes, mingi hetk hakkasime me go-d mängima, mina kahe hollandlase vastu. MIngi hetk aga selgus, et nende tiimil oli plaan mingisse kohalikku söögikohta õhtustama minna, kutsusid mindki kaasa. Viskasin kulli ja kirja ja läksin kaasa.

Long story short, Utrechti tiim olid nood, kellega ma sest ajast kuni IMC lõpuni hängisin. Lõpus nägin neid isegi lennujaamas, kus nad soovitasid Tallinna asemel Amsterdami sõita ja seal kanepit suitsetada. Iseenesest mitte paha plaan, aga mu piletid ei klappinud ja nii ma siis neist lahkusin.

*Backup.

Hollandlased õpetasid mulle ühe laheda mängu, mida me umbes konstantselt mängisime. Ma olen seda ka ümberkaudsetele eestlastele maininud aga enamus neist on sellesse üsnagi flegmaatiliselt suhtunud. Panen reeglid siia kirja, ehk hakkab kellelegi meeldima.

On mängija (olgu ta nimi näiteks Alice), kes mõtleb mingisuguse tegelase peale (ükspuha kas päris või fiktsionaalse) ja ütleb ta perekonnanime esimese tähe.Soovitatav on valida tegelane, kellest vähemalt mõned ülejäänud kuulnud on.

Ülejäänud mängijate (ajutine) eesmärk on kirjeldada mingit tegelast nii, et esiteks Alice ei tunneks ühtegi tegelast, kes kirjeldusele vastab ja kelle nimi algab T-tähega ja et teiseks, et mingi muu mängija seda üheselt suudaks - sel juhul ütleb too teine mängija "Backup". Kui Alice nüüd kedagi nimetada ei suuda ja alla annab, loeb ta kolm-kaks-üks, mille peale küsija ja too, kes ütles "Backup", korraga ütlevad, keda nad mõtlesid. Kui see juhtub sama nimi olema, siis peab Alice ühe tähe juurde andma, kui mitte, ei juhtu midagi.

Toon näite ka, siis on ehk selgem

Ütleme näiteks, et Alice mõtleb Tšehhovi peale.

Alice: "T."
Bob: "Kas see on kirjanik?"
Charlie: "Backup."
Alice:"Ei, see ei ole Tammsaare."

Pangem tähele, et kuigi Tšehhov on kirjanik, on see täiesti lubatav vastus. Nüüd tahab Bob ehk valikut kitsendada.

Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Dave: "Backup."

Oletame, et Alice hetkel rohkem vene kirjanikke peale Tšehhovi ei tea, Tšehhovit ennast ta aga nimetada ei saa.

Alice: "Ma ei tea ühtki vene kirjanikku, kelle nimi algaks T-ga. Annan alla. Kolm, kaks, üks."
Charlie "Tolstoi."
Dave:"Turgenev."

Jälle ei vedanud. Aga otse loomulikult ei pea küsima ainult kirjanikke.

Fran: "Kas see on arvutiteaduse isa?"
Dave: "Backup."
Alice:" Eee... Timur?"

Timurit aga arvutiteaduse isaks lugeda ei saa ja teist pakkumist Alice teha ei saa. Sestap peab ta lugema kolmest allapoole.

Fran:"Turing"
Dave:"Turing"
Alice:"Okei. T-Š"

Märgime, et edaspidi saab küsida vaid nimesid, kes algavad Tš-ga.

Dave: "Kas see on helilooja?"
Bob: "Backup."

Paraku on see aga liialt lihtne küsimus.

Alice: "Ei, see ei ole Tšaikovski."

Nüüd tuleb paar sellist vaieldavat majareeglit. Nimelt, iseenesest ei pea arvajad kasutama päriselt eksisteerivaid isikuid. Nad peavad lihtsalt sama asja ütlema.

Bob: "Kas ta on teatava rasvase piruka leiutaja?"
Dave:"Hee. Backup."
Charlie:"Backup"
Fran:"Backup."

Alice on mõistagi segaduses ja annab alla.

Bob, Dave, Charlie, Fran:"Tšeburek!"
Alice: "Tšeburek?"
Bob: "Jah. Abdullah Tšeburek, kelle järgi tšeburek oma nime sai."

Nüüd tuleb teine reegel. Iseenesest on arvajatel kahjulik mitmekesi arvata - lihtsalt eksimistõenäosus kasvab. Selle jaoks ongi see reegel, mis ütleb, et juurdesaadud tähtede arv on aktiivsete arvajate arv jagatud kahega, ümardatud alla - et kui on 2 või 3 pakkujat, siis on üks täht, kui 4 või 5, siis kaks, kui 6 või 7, siis kolm jne. Loomulikult kehtib see vaid siis, kui keegi ei eksi. Praegu oli kokku neli pakkujat, seega saavad nad juurde kaks tähte.

Alice:"Tšeh."

Nüüd on juba selge, kellest jutt.

Charlie: "Kas see on vene kirjanik?"
Bob:"Backup."
Alice:"?"
Charlie, Bob: "Tšéhhov."

Nüüd on voor mõistagi läbi ja järgmise isiku mõtleb välja Charlie, sest ta küsis viimase küsimuse.

*Sofia. Hullult lahe linn oli. Ma olin enne minekut kindel, et kohale jõudes näen välja nagu paneeritud surm ja ei ole võimeline millekskiks muuks kui kord minutis korra silmade pilgutamiseks - aga võta näpust - uimased näisid olevad pigem teised, promeneerisime ringi ja mina sain linna nautida. Ma ei oskagi hetkel seda atmosfääri kirjeldada, ehk ainult niipalju, et sihuke tunne oli, et sirutad käe üles ja võtad tänava kohal rippuvat laiskust. Õhkkond oli üsna lahe, pisut postsovietliku hõnguga, aga seda positiivses mõttes, euroopalik tunne oli samas ka. Linna mulje jättis ta ka - oli ikka elukeskkond, mitte kolm kvartalit, kes on hirmust maa ees seljad kokku pannud. Kui ma kunagi fotod arvutisse saan, ehk panen pilte ka.
À bientôt!

We few, we happy few, we band of buggered.

2010-08-01T13:48:00.001+03:00

Kirjutatud 26. juuli pärastlõunal

Goblini väitel pidi Bulgaaria olema hästi koledate inimeste maa, et vaatad ringi, üks hirmsam kui teine, paras lastele kolli tegema. Võinoh, nii ta vähemasti noorteparlamendi põhjal rääkis. Aga võib-olla oli see ka mingi muu maa, ma ei mäleta enam täpselt, peksan niisama segast.
Minu isikliku mulje järgi on bulgaarlased kaunis tavaline rahvas, tõsi, ühtegi ilusat bulgaarlast ma veel näinud ei ole, nii et võib-olla on Goblinil ka õigus. Ja muidugi on Goblini ja minu arusaam inimeste ilust ja seksikusest kaunis lihtsatel põhjustel ilmselt mõnevõrra erinevad.
Rohkem ma Bulgaaria kohta varem eriti ei teadnudki, välja arvatud ehk see, et nad on too rahvas, kel Bütsantsis silmad välja torgati ja siis kodu poole astuma saadeti. Aga IMC tõttu mind sellesse tundmatusse riiki määdunud lauba igatahes paisati.
"Aga oot, mis on IMC?" küsid sa, armas lugeja.
Rahu, lugeja, vastus on lihtne ja loogiline- IMC on lühend fraasist International Mathematical Contest, mis on siis põmst tudengiolümpiaad. IMOst on ta pisem ja vähemformaalsem, TÜ võistlus selle peale, kes siia tuleb, oli ka selline pingutust mittenõudev üritus - kokku võttis osa vahest kümme inimest, aga neist vast viis-kuus olid lihtsalt sellised tupsud (no offense, tupsud)- edasi pääseb kolm ja Rauni loobus ka oma kohast. Kui lihtne võib midagi olla.
Igatahes olen ma siis ses asjus Bulgaarias Eesti head nime määrimas. Meie võistkonna tänase päeva tulemuse võib ehk võtta kokku pealkirjas seisva fraasiga, kuigi järele mõteldes võib-olla nii pahasti ei läinudki. Eks me näe. Homme on ka päev ja võistlus, aga rohkem kohustusi mul siin väga polegi.
Peale võistlustel feilimise olen ma siin tühja passinud, ennast peldikusse luku taha kinni pannud ja unes näinud, kuidas Carla Bruni on mõrtsukast psühhopaat, kes oma keldris kinniseotud vanaeidekesi hoiab ja neid aeg-ajalt kägistamas käis. Laiendatud Order of the Stick üritas mingi hetk Bruniga võidelda, aga kahjuks tuli välja, et V on seesama, kes Carla Bruni või vähemalt ei ole võimalik paksus metsas neil vahet teha. Ma ei teagi,kuidas lõpuks päev päästetud sai. Või öö siis, õigemini.

Internetti meil siin hetkel ei ole, paistab, et mõneti krooniliselt. Kui avamistseremoonia keegi saalist põhiavaja ja -juhi käest küsis, kuidas netti saab, puhkes tormiline aplaus. Juht vastas, et õpetust ja salasõnu selle kohta, kuidas netti saada, anti ainult viiele inimesele ja neist viiest on tema ainuke, kel päriselt ka netti õnnestus saada. (nett, mille ta saavutas ei olnud küll kahjuks piisavalt võimas, et e-kirjade ärasaaatmist võimaldada, aga see selleks).

Aplaus ja lillevarred

2010-06-28T00:31:00.004+03:00

mulle siis mõistagi, kui soovi on.

Igastahes, annan teada, et esmaspäeval, 28.juunil s.t tegelikult täna, kell viis PM, UTC+02 suveaja järgi algab mul TÜ ajaloomuuseumis lõpetamine. Teid loomulikult lõpetamisele ei lasta, kui te just ise seda ei tee või muul viisil asjaosalised pole, aga see pole hetkel oluline, sest mis seal ikka vahtida on.
Igastahes, need, kes tunnevad vajadust mind õnnitluste, lillede, suudluste, surnud kasside ja kõige muuga, mida kohaseks peate, üle kuhjata, siis selleks sobiv aeg võiks olla siis, kui too aktusevärk läbi saab. Ei, ma ise ka ei tea, kaua ta kestab, arvatavasti umbes üks tund. Ehk siis umbes kell kuus.
Nüüd te siis teate.

Sisaski missa no I

2010-06-06T13:59:00.002+03:00

Ega ma millegi muu pärast ei postitagi, kui ütelda, et
see on julmalt äge asi, kuulake seda:
Sisaski missa no I
Esimesed nelikümmend sekundit räägib keski kena inimene üldist juttu, et mis see on ja kes teevad, kui tahate, võite vahele jätta.
Lõpus on Sumera sümfoonia ka, selle kuulamiseni ma omas tänapäeva kiires elutempos veel jõudnud pole, nii et selle kohta ei tea ma midagi ütelda. Aga Sisaski missa on küll lahe, nii et kuulake.

PS: YT laulab seal kusagil koorisügavikes mingit tenoriosa ka, aga see pole üleüldse see põhjus, miks see nii kickass lugu on.

Jõle diip post

2010-05-30T23:42:00.003+03:00

Läheb vist antud kategooriasse, mille kohta Dani mõni aeg tagasi mainis "selline mõte, mis sul 15aastaselt tuleb ja sul on tunne, et

oh! ma olen maailma asjadest aru saanud".

Aga kuna te seda blogi loete, siis ilmselt teile meeldib triviaalsusi lugeda, seega:

"Inimeste vaatepunktid, ideaalid, maailma mõistmise viisid jms. on teatavates lokaalsetes tingimustes mingis mõttes head. Seda võib järeldada sellest, et on inimesi, kes neid vaatepunkte, ideaale ja maailma mõistmise viise omavad/järgivad. Sestap on erinevaid maailma mõistmise süsteeme kasulik uurida - ehk satud kunagi mingisugustesse lokaalsetesse tingimustesse, kus nad mingis mõttes head on." Sõna "lokaalne" võtta väga laias tähenduses. Sõna "hea" ka, aga sealjuures oleks fraas "mingis mõttes" teid juba pidanud sellele mõttele viima.

Mõtete sõnastamine on teinekord kasulik.

Ahjaa, kui pole veel piisavalt diip, siis siin ka üks küsimus: "Kas on mingeid sõnu, mida põhimõtteliselt ei saa kasutada armastusluuletuses?"
(Akadeemilisest huvist küsin, kui see huvi pakub.)

Esperanto esteetikast

2010-04-14T14:38:00.002+03:00

"La fakto, ke esperanto kelkfoje kiel hispana sonis, indignigetas min."
Tõlkes siis umbes "Fakt, et esperanto vahel hispaania keele moodi kõlab, häirib mind pisut"
Tegin hiljuti sellise säutsu. Võimalik, et grammatiliselt vigase, aga las ta olla.

Asi nimelt selles, et hiljaaegu panin tähele, et mul on umbes kaks aastat käinud lernu! uudiskiri, mis mulle iga päev uue sõna saatis. Varem oli mul umbes selline suhtumine, et kui kunagi aega tekib, siis vaatan. Noh, nüüd on too aeg kätte jõudnud. Istun mat-inf maja puhkeruumis ja loen tuttavale säält mingit näitelauset, nt.
"AMPLEKSO

1. La grado de volumena grandeco, konsiderata rilate al tio, kion ĝi enhavas:

Babilono estas konata laŭ sia amplekso kaj arkitekturo.
..."

Küsitakse mult siis, mis keeles see on. Mina vastu, et arva.
Nüüd on häda selles, et üks kord pakuti esimesena itaalia, teine kord hispaania keelt.
Tõsi ta on, esperantos lõpevad kõik ainsuse nimetavas olevad nimisõnad -o-ga ja omadussõnad -a-ga, mis tekitab tõesti pisut hispaania/itaalia keele efekti. Lisaks veel ka häälikud ĉ ja ĝ (hääldatakse tš ja dž), mis antud efektile ilmselt kaasa aitavad.

Mul on selle tõigaga aga probleem. Räägin siinkohal hispaania keele näitel, itaalia keele juhtum on sarnane.
Nimelt on minu jaoks hispaania keele ja esperanto esteetikad totaalselt erinevad.

Hispaania keele esteetikast on vahest teilgi minuga sarnane arusaam - veri, kirg, emotsioonid ja pisarad, halvemal juhul ka seebiooperid ja imalad armastuslaulud. Tõsi ta on, hispaania keelt ma ei räägi, nii et ehk on minu arusaam ekslik, aga las ta olla.

Esperanto aga ei saa minu arvates juba oma tehislikkuse tõttu olla nii kirglik ja vahetu kui hispaania keel seda olla saab. Antud keel meeldib mulle, tõsi ta on, aga tema esteetika on teisest seinast - kui üritada esperanto keeles romantilist armastuslaulu laulda, mõjuks see mulle pisult naeruväärselt.

Esperanto ongi minu jaoks natukene (aga ainult natukene) inetu ja kohmakas keel, üsnagi intelligentne, samas vahest mitte intellektuaalne. Ja selles kerges inetuses ongi tema esteetika ja võlu. Mõnes mõttes üsnagi sarnane funktsionalismile - kui järele mõtelda, siis esperanto ongi väga funktsionalistlik keel, Zamenhof on samas paadis Corbusieri ja Aavikuga.

Nii et jah, tegu on pisut nukra olukorraga, kus esperantot, mis mulle iseenesest täitsa meeldib, hoopis teistsuguse esteetikaga keelega sassi aetakse.

PS: Tore on siin samas see, et mul on sellisele arvamusele täiesti vankumatu õigus, mida mul teiste keelte (v.a eesti keel) suhtes päris ei ole - katsu sa vaid minna inglasele või prantslasele rääkima, kuidas sinu arust tema emakeelt õigesti rääkida tuleb. On muidugi ka neid kodanikke, kelle jaoks esperanto emakeel on, ent küsimus pole selles - asi on hoopis selles, et esperantol ei ole kodumaad ja eesti aktsendiga räägitud esperanto on täiesti samaväärne näiteks urdu aktsendiga räägitud esperantoga.

Déformation professionnelle

2010-03-29T18:10:00.002+03:00

Ma tean, et ma peaks/võiks blogida sellest, kuidas kevad on käes peaaegu ja kuidas mul on iga jumala päev täiesti isesugune tuju ja kuidas eila veel oli kooliteatrite festival ja puha, aga ei viitsi, sestap väikene lingvistilise loomuga kild laupäeva õhtust.

Ühesõnaga, paiknesin suurema seltskonnaga Zavoodi nimelises kõrtsis ja mingi hetk sai õhku visatud ettepanek kübaramängu mängida (teate küll, too mäng, mida nad "Inglourious Basterdsites" mängisid, et otsaette pannakse sedelike mingi tegelase nimega ja siis pead ära arvama, kes sa oled. Küsida võib ainult jah-ei küsimusi. )
Hakkasime siis kenasti mängima, väga lõbus oli - eks me olnud kõik tolleks ajaks juba õlle või paar võtnud - noh, tuli minu kord küsida, teadsin, et tegu on fiktiivse kangelase, üritasin kuidagi paika panna, kunas mind loodud on. Jagasin siis ajaloo kenasti umbes aasta 1900 kandis pooleks ja esitasin umbes järgmise küsimuse:
"Kas mind mõteldi välja kahekümnendal sajandil või hiljem?"
Keski (vist oli Ülo, aga võis ka keegi teine olla) protesteeris, et tohib küsida ainult jah-ei küsimusi.
Põrutasin vastu, et lollpea, see ongi jah-ei küsimus.Noh, siis mõteldi järele ja midagi ka vastati ja mäng läks kenasti edasi. Kellegi tunded loodetavasti haavata ei saanud, kui said, vabandan.

Ma nüüd mõtlen antud juhtumi lingvistilise tausta üle ja seda, kuivõrd suurt rolli sääl minupoolne professionaalne kretinism mängis.
Esmalt mõtlesin selle peale, et loogikute-matemaatikute keskkonnas on sõnal "või" teine tähendus kui kõnekeeles - nimelt kui kõnekeeles üteldakse "A või B", siis üldjuhul on need A ja B teineteist välistavad - matemaatilises keeles ei pruugi see nii olla - seal mõteldakse antud fraasi all seda, mille kohta tavakeeles üteldaks "A, B või mõlemad".
(teate vahest anekdooti, kus papilt küsitakse "Mida te joote - kas veini või viina?" ja papp vastab "...ja õlut!" - matemaatiku jaoks igati loogiline vastus)
Vot. Aga see ei ole nagu veel kõik - sest iseenesest on järele mõteldes kõnekeeles ka võimalik "või"d mittevälistavas tähenduses kasutada - a la "Kas sa lugeda või kirjutada oskad?", "Saad sa homme või ülehomme minu juurest korra läbi käia?".

Segane värk, igastahes. Ma nüüd küsikski lugejatelt, kui neid juhtumisi üldse leidub,et kas kellegi jaoks on ülalnimetet küsimuses loomulik jah-ei küsimust näha? Eriti küsiks seda nende käest, kel juhtumisi matemaatilist tausta on.

Muide, olin siis vastavalt Lenin ja Terminaator.

Inimesed kõik on head

2010-02-24T03:01:00.002+02:00

Asi on ilmas. Ma tunnen õhus sula.
Aga ei.

See ka.

Reaktiivne artriit

2010-02-05T15:38:00.002+02:00

On sügis. Mägede talu tagaaed, ehk mõned teavad, on käind. Taevas on tumehall, sajab rasket vihma. Seisan raagus õunapuude all, mille okstelt varajaste jõuluehetena suured rasked pruunid mädaõunad ripuvad. Minust umbes viie meetri kaugusel, ühe jalaga kompostihunniku madalas ääres seisab M. Riided on tal pruunid ja hallid, mustad porised kummikud on piisavalt kõrged, et kompostihunniku kartulikoored, lehed, ammuaegund aed ja puuviljad ja muu poolkõdunenud orgaaniline rämps sinna sisse tungida ei saaks. Tal on seljas õhuke nõukogudeaegne nailonist sinine vihmamantel, mille kapuuts on nii madalal, et ma ei näe tema silmi, kuigi olen talle piisavalt lähedal, et näha, et ta nägu on vihmast märg. M hoiab paremas käes pikka, küünarvarrepikkust kööginuga ja ma tean, kelle jaoks see on mõeldud.
Astun sammu tagasi.
M tõstab pea ja kööginoa ning astub ühe sammu lähemale. MItte rohkem, mitte vähem. Meievaheline distants on samaks jäänud. Ta naeratab ja mulle tundub hetkeks, et ta nägu pole märg mitte vihmast, vaid verest, aga just selle mõtte ajal peseb vihm ta näo puhtaks.
Äkki taipan, et mu paremas käes on kogu selle aja olnud vanaaegne püstol. Saan aru, et kaitseks kööginoa vastu on see relv naeruväärne, ent sellest hoolimata tõstan püstoli ja tulistan.
M-i kohal kõrguvast õunapuust hakkab sadama raskeid mädaõunu. Ma kuulen, kuidas gravitatsioon tuhmide matsude saatel oma nõuab. Mõned õunad kukuvad M-ile pähe. Ta ei tee neist välja, kui välja arvata üks, mille ta kööginoa otsa püüab, seejärel suu juurde viib, ning hammustab.
Mõne aja pärast istume me juba mõlemad õunapuu all maas, sööme koos mädanenud õunu ja räägime millestkist.

Ei, see ei ole see M. Ega ka mitte see.

Mul on tunne, et viimasel ajal on mu unenäod olnud põnevamad ja meeldivamad kui mu päris elu. (või peaks siis päris eluks nimetama und ja ärkvelolekuaega mingiks muuks hämaraks oleskeluperioodiks unede vahel? mine tea). Ärkvel olles olen unine, üks probleem ajab teist taga, jalg tüütab ja midagi sellist, mis paneks elavana tundma, ka väga ei tähelda. Vastupidiselt unenägudele, mis on kohati vägagi elusad ja isegi meeldivad. Pfft. Must get a life or something. Aga jalg segab.
Muidugi on loll see, kes vabandust ei leia, aga igatahes, see jalg.
Need, kellele ma ütlesin, et mul on võib-olla reuma või midagi taolist, siis täpsustus - ei ole reumat. On reaktiivne artriit. (arstlikus komisjonis ei ole muidugi pooltki nii win ütelda "Teatan alandlikult, et mul on reaktiivne artriit" aga see selleks). Hoolimata sellest, et nüüd ei saa minus elutsev pisike tige reumahaige hapu vanamees esile tõusta ja ümberkaudseid noori karguga peksta, on sellel ilmselt ka häid külgi - näiteks lootus, et ehk läheb ta kunagi üle ja ma saan inimese moodi elama hakata. Ehk. Tüütu on ta ikkagi. Pfui. Ei kavatse ma lasta mingil pisikesel artriidil enda elu rikkuda lasta.

Minu elu rikun ma ise väga edukalt ära.

Erasmusega on hunnik jama. Ma parem ei hakkagi neid mainimagi.

----

Okei, ma käisin nüüd gennis ja tunnen ennast kohe päristäitsa elusana nii et see jutt seal ülal pole ehk päris täpne.
Aga ma rohkem hetkel ikkagi kirjutada ei viitsi, nii et hilisemani.

Kuritarvitame iTunesi

2010-01-14T14:57:00.002+02:00

Jah, seesama porno. NIng jah, ma tean, et ma olen jäänud hiljaks. Ja et see on passé. Aga mul on pohhui.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Kopenhaagen- Vennaskond

Vaata, kui huvitav. Ja mina mõtlesin, et see linn on Grenoble. Ah, kurat, mis seal tegelikult vahet, üks Euroopa kõik. Ja tegelikult olen ma laulnud seda laulu ka nii: "Jää hüvasti mu Grenoble/ jää hüvasti mu Grenoble/läheb lennuk, nutt on kurgus/ sõbrad ootavad mind Tartus ning" nii et esimene laul on vist isegi mõnevõrra täppis

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Every Day I Have The Blues - BB King

Oh, nobody loves me,
oh, nobody seems to care

Aasta põhiülesanne on olla EMO! Ja igal päeval bluusi omada. Bluusiemo siis.

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu „mina“ 2010. aastal

Massikommunikatsioon - Singer Vinger

Tuleb meediasse tööle minna, ilmselt, sest ainult pressis elab luule, ainult ajalehes sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud raadiost ja televisoonist.

4. Rahaasjad aastal 2010

Bittersweet - Apolcalyptica

See kõlab nagu mingi eriti magus ja romantiline vaesus.

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
LIttle Melonae
MInu naabriteks on väikesed melonid? WTF

6. Kodu aastal 2010
Nüüd mingem siit, veel koidu eel.

Enne koitu lüüakse kodust välja, jah. Noh, see kõlab justtäpselt nagu magus ja romantiline vaesus.

7. Armastus aastal 2010
Nothing else matters- Apocalyptica

Jessake. Päris kategooriline. Väga romantiline, seda muidugi ka.

8. Tervis aastal 2010
Ta pilgus- Metro Luminal

Silmaarsti juures tuleb vist käia.

9. Partnerlus aastal 2010

Ajaloo õppetund -Ruja.

Nähtavasti tuleb ette mingi eriti võigas partnerlussuhe, mida hiljem ajalooõpikuisse hoiatuseks pannakse. Aga vähemasti on ta romantiline (v.t punkte 4 ja 7)

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010

Kaotaja- Sõpruse puiestee

Mental note- ära sel aastal laenude, rahaasjade, müstika või seksiga tegele.

11. Reisid aastal 2010
Star wars theme

Reisid on nähtavasti aga suisa kosmilised. Kuigi ma nii magusromantiliselt vaene olen.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010

Kass kaevus

Ma küll ei tea, miks, aga see ei kõla just väga kõrgelennulise karjäärivalikuna

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010

Üks nimeta laul, selliste sõnadega

Hõisake,
ainukesele Jumala pojale
Hõisake
ülistage Jumalat,
kes armuliselt päästab
kõigest kurjast meid

Vähemalt saan endale sõpru kõrgetel kohtadel.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010

Lalla-laa - Vennaskond

"Las olla, et sa oled endast kenam,
see sinu hingesaasta varjata ei saa.
Ronid, pingutad ja püüad üha enam
La-lalla-lalla-lalla-lalla-lalla-laa"

Ma usun, et see ei vaja kommentaari?

15. Jaanuar
Kaugel Metsade- Jaan Tätte

Kaugel olen küll, jah.

16. Veebruar
Cuncti Simus Conctanentes - Poeta Magica

Keski, kes vastavat keelt räägib, võiks mulle ütelda, mis mind veebruaris ees ootab.

17.Märts

Head teed- Jäääär

Märtsis asun mingisugusele teekonnale, ilmselt. Võib-olla sinna tähtede vahele.

18. Aprill

Mina, see on riik -Vennaskond

Aprillis viibin anarhistlikus keskkonnas, nähtavasti. Tähtede vahel ehk, nagu Vennaskonnale sageli vihjata meeldib. Ma olen päris sageli arvanud, et mingil Vennaskonna kontserdil võtab see maja, kus me oleme, tuled alla ja põrutab kosmosesse, otse anarhiasse. Võib-olla siis.Muidugi, armastus on ka väga anarhiline asi ja kuna aasta selline rrrrrrrromantiline tulema peab, siis ehk see.

19.Mai

Yggdrasil- Poeta Magica

Kosmiline teema jätkub.

20.Juuni

Kõik on hea- Vennaskond

Juuni paistab positiivne olevat.

21. Juuli
You're beautiful - James Blunt

Juulis olen ma siis väga ilus. Võite kõik vaatama tulla, ega ma kade poiss ole.

22.August

Sulle- Metro Luminal

sina tuled mul meelde
tuled siis kui on valus ja paha
siis kui keegi ei armasta mind
nii haige on pea ja läbi rahad on

kampsun mis kunagi kudusid mulle
ammu on viledaks kulunud juba
tolknen tolmuseid teid mööda
ei õhtuti küsi sult luba

paneks pea su sülle
suleks silmad ja magakski juba
lapsi ju unes ei lööda
ja hommikuks öögi saab mööda

kampsun mis kunagi kudusid mulle
ammu on viledaks kulunud juba
tolknen tolmuseid teid mööda
ei õhtuti küsi sult luba

23. September

Hammer to Fall - Queen

Rich or poor or famous
For your truth it's all the same (oh no oh no)
Lock your door while the rain is pouring
Through your window pane (oh no)
Baby now your struggle's all in vain, yeah, yeah.

Kõlab morbiidselt.

24. Oktoober

Hobune varastatud
Ma kogu aeg mõtlen, kust Arni tolle obese võtab, millega ta Riiga sõita kavatseb. Nüüd ma siis tean, minu hobuse varastab, raip, ära. (Seda, kust ma ise vahepeal hobuse võtan, ma päris täpselt ei tea, eks aeg näitab)

25. November
Vanaisa-vanaema - Jäääär

Selline interbellumist rääkiv laul. Noh, paistab selline vaikne november tulevat.

26. Detsember
See on minu tänav - Vennaskond

Detsembrit iseloomustab siis teatav kindel kohatunnetus. Istun oma tänavas-majas, seal ma elan, seal ma veedan aja.

27. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Rukkilõikus- Ruja

Ühesõnaga, kokkuvõtteks, this seems like bullshit.
Aga üles ta läheb.

Vahel ma mõtlen, et

2010-01-13T01:53:00.002+02:00

kui mõndasid viivad edasi uudishimu, kirg ja mööndustega kartmatus, et ühesõnaga, see on võimalik ja puha, siis kus mina valesti kasvanud olen, kui tunnen ajuti, et mind juhivad arglikkus, eneseusaldamatus ja eskapism. Ja et äkki on isegi võimalik ennast sealt välja kasvatada. Kuidagi. Imelisel moel. Et on võimalik olla terve ja õnnelik inimene.

Aga võib-olla räägib minus praegu alkohol.

This is your brain. This is your brain on Fourier transforms

2010-01-10T01:24:00.003+02:00

Nagu taibukamad mu lugejate seast on ehk juba taibanud, olen ma Eestist aka Pimedusemaalt lahkunud ja taidlen maal, kus vein on odav,toit kallis, revolutsioonid sagedased ja eksamid rasked. Räägitakse, et iga Tartu tudeng peab üle Kaarsilla käima ja mingilt eksamilt läbi kukkuma - noh, tolle viimasega on mul päris head šansid linnuke kirja saada. Analyse fonctionelle et analyse de Fourier. Ma ei ütle, et ma tolleks aineks ei õppinud, aga eksamieelne üllatus, et materjale ikkagi ei või kasutada, tõmbab vist punktisumma alla 50 protsendi. Muidu oli tore aine - aga kuidas saab olla aine mittetore, kui tema praktikumi annab tüüp, kes näeb põmst selline välja:

Nojah, igatahes on eksamid nüüd läbi.
Viimasel ajal pole ma isegi väga palju teinudki - kuigi vaba aega on ju olnud. Nolife on vast kõige täpsem termin, kuigi täna tegin midagi asjalikku ka - lugesin kaasavõetud Ristikivi luulekogu ja kuulasin Anouar Brahemi taustaks.

Prantsuse keel on veider - sõna "aimer" tähendab nii "armastama" kui ka "meeldima". Kuidas nad sellega hakkama saavad? (ma olen siin küll neli kuud elanud, aga et ma kohalikega eriti suhelnud oleks, seda pole väga juhtunud). Siin on ju teatav vahe sees (jeebus, mul tuleb Kroede meelde - kuidas see oligi - "Armastus pole meeldimine. Armastus on alati ebatavaline. Meeldimine on tavaline. Armastus ei saa olla tavaline, ta on oma loomult ebatavaline. Juust pole brokkoli. Juust on kollane. Brokkoli on roheline. Juust ei saa olla roheline - ta on oma loomuselt ebaroheline"?) - ma arvan, et praegu on küll säärane(-sed) inimene(-sed), kellele võiks ütelda, et ta mulle meeldib, aga mitte j'aime toi /ma armastan sind - täiesti naeruväärne, kas pole?
Leili jaoks neil ka sõna pole. Häh.

Üldiselt tuleb vist bakatöö peale ka mõtelda. Ma loen praegu mõningasi artikleid - noh, sirvin, vähemasti. Mõtlen, et kas see, mida ma plaanin teha, pole ehk bakatöö jaoks liialt ambitsioonikas - undergrad pole teadupärast inimene ja midagi mittereferatiivset (s.t ise tõestet-defieneerit) sisse panna oleks ehk liialt ülbe. Mõtlen just toda defineerimise-asja - et noh, on kolm aspekti (ajaskaalad, Fourier analüüs, n-mõõtmeline juhtum), mida on paarikaupa koos vaadeldud, aga kolmekesi vist mitte, nii et ehk ma panen need kolm kokku? Kui tohib? Eks vaatab. Ma ei tea üldse, kunaseks ma oma teema teatama pean.

Aga jah.

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,

et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.

Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.

Eestis

2009-12-21T00:01:00.001+02:00

20.12.09-04.01.10
Täna jõudsin.

Akadeemiline üldolukord

2009-12-07T18:01:00.003+02:00

Kommenteerime üldolukorda kooli kohta nii:

Prantsuse keel(3EAP): 50% hindest moodustab üks teatav õnnetu essee, mille ma ära esitasin ja kus ma väga põruma ei peaks, siit-sealt mujalt kah punkte juurde, ja ongi üle 50 % koos. Probleemi pole.
Teaduste ajalugu(3AP) : tolle hinde koosnemisest pole mul täpsemat arusaama, aga vist on nii, et 25% tuleb ettekandest (mis mul täitsa hästi läks) ja ülejäänu siis millestkist muust. Kardetavasti eksamist. Eksam näeb välja selline, et antakse ette mingi võigas iidne teaduslik tekst mingilt ürgaja teadlaselt ja mina siis kirjutagu selle kohta analüüs. Sõnaraamatut võin kasutada, väga lohutav see just ei ole. Aga õppejõud näis ülilahke inimesena, nii et tegelikult on ka lootust sealt läbi saada. Ja kui ei saa, pole ka hullu - mul on seda ainet küll matemaatika ajaloo dublandina vaja, aga ilma selleta ajab ka läbi.
Nüüd läheme hirmsamate asjade juurde:
Algebra (9EAP): Esimene kontrolltöö: 8/20. Teine kontrolltöö 6/20. Paradoksaalne on see, et omast arust õppisin ma teise kontrolltöö jaoks rohkem. Hetkel veel traagikat ja nuttu pole, sest kui kontrolltööde keskmine on eksamist kehvem, loeb eksam. Probleem on küsimuses, kuidas oma algebraoskusi sellisele imepärasele tasemele saada, et ma eksamist 10+ punkti kahekümnest välja venitan. Jaa, mina läksin siin ka E-õppele üle. Aga mulle tundubki, et siin kehtib põhimõte: kui läbi said, läks hästi. (kommentaare siit ja sealt: keskmine hinne oli vist 8/20 kuskil; prantsuse keele õpetaja koolisüsteemi kohta: kui te näiteks saate 15/20 - mis on vägavägahea hinne...)
Ja nüüd kõikse võikam:
Funktsionaalanalüüs&Fourier analüüs (9 EAP): Esimene kontrolltöö 1,5/20. Maksimum oli küll 14, aga sellegipoolest kehvasti. Muidugi, tookord ma ei õppinud ka.
Teine kontrolltöö ?/20, kusjuures, kui ma üle nelja punkti saan, on keegi hea hing minu hinde nimel õppejõuga maganud.
Muidugi, õppisin tema jaoks ka ainult ühe päeva, materjalid olid kah vildakad. Ja mõistagi olin ma ainsa ülesandega, mida mul hääd lootused ära teha oli, ohmoon, kretiin, idioot ja muidu lollakas, hakates tõestama ühtlast koonduvust koonduvuse asemel.

Nii. Erasmuse programm tahab, et ma korjaks siit 12 EAP-d - ehk siis, ma pean ühe matemaatikaaine läbi saama. Ühe võin läbi kukkuda. Kui ma mõlemad läbi kukun, on mul tunne, et ma pean vist Erasmuse stipi neile tagasi maksma ja ma ei ole iseenesest väga kindel, kas mind ülikooli sisse jäetakse. Ühesõnaga, väga laiduväärne olukord oleks.
Põnev, mis? Algebraga näivad suuremad lootused olevat - kui ma korra juba 8 punkti sain, peaks ma, eeldusel, et ma õpin nagu hull, olema võimeline oma oskused sellisele tasemele, et ma kümme punkti välja võlun, suutma utsitada küll.
Kui joppab.
FA näib raskem juhus olevat. Tema kohta ei tea miskit loota.
Muide, need kontrolltööd ei ole mingi selline lastelalin, kus küsitakse juba varem tõestatud tulemusi, definitsioone, tõestuskäike vms. kergeid asju. Neis on ise vaja loovalt kohapeal oma teadmiste ja oskustega tulemusi tõestada- tulemusi, mida sa enne tööd näinudki pole. Tuupimisest ei ole seega mingit kasu. Ja sääraseid asju on ikka korralikult ja massiivselt, õudne hakkab juba.
Muidugi, põmst on võimalik, et kui kogu antud teoorias väga hästi orienteeruda, tulevad tõestused kergemini. Selle peale ma lootma jäängi - muidugi, kuidas kogu teooriat endale vesiselgeks teha on juba omaette küsimus. Ilmselt oleks lihtsam, kui eksisteeriks antud valdkonnas minust tublisti pädevam isik, kes mind juhendada võiks, kahjuks näib mulle, et säärased isikud minu tutvusvaldkonnas töötavad kõik juba ülikoolis ja neil on ilmselt kallil pühadeajal midagi paremat teha, kui mind õpetada.
Aga eks me näe. Ma nüüd vaatan natukene algebrat.

Eye of the Tiger

2009-11-23T00:27:00.002+02:00

Losing streak in life on läbi. Hoolimata sellest, et koolitööga läheb kahtlaselt ja täna ühe asjaga ilmselgelt ei vedanud. Aga see on läbi. Mina ütlen nii.

Ma ei kavatsegi sellel, et asjad ei ole nii, nagu mina tahan, end murda.

Pas de chance

2009-11-16T12:40:00.004+02:00

Esmasp2eva hommik algas tegelikult isegi p2ris ilusasti. L6in kella peale silmad lahti, uni ei tahtnudki maha tappa ja leidsin, et p2ris tore, varsti algab algebra, mis v6ib seekords p2ris meeldivaks osutuda. 2rge saage nyyd valesti aru, harilikult t2idab algebra mind mingi kosmilise horrori ja alav22rsuskompleksi seguga, kuna seal antakse mingeid s22raseid kodut8id, mille jaoks on vaja nii 3-4 tundi t88d teha pluss nii 20-lisi INT -checke visata ja kuna ma harilikult endale koduste t88de tegemiseks nii palju aega ei v6ta, on vahel tundi minnes tunne, et mina olen see ainuke kretiin ja lollakas, kes ei m6istnud ylesandeid 2ra teha. Vahel tuleb aga v2lja, et kretiinid ja lollakad on ka kogu ylej22nud klass - m6ndasid asju ei m6ista keski 2ra teha. Peale 6ppej6u. Harilikult.
Igatahes, seekord j2tsin ma kretiinolemise vahele, leidsin, et nood ylesanded on tegelikult p2ris lahedad ja tegin nad 2ra. Nii vast kolme tunniga.
Yhes6naga, 2rkasin ma yles, p2ikene paistis, taevas oli taevakarva sinine, linnukesed laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks ypris vagane olnud. Tore oli olla. T6si, natukene h2iris mind mu parem labajalg, mis oli viimasel ajal pisut rohkem valutama hakanud ja k6ndimist h2iris (tegelikult oli ta juba umbes kaks kuud valutanud, tingmusel, et sinna s6rmega peale vajutada v6i muul moel survet avaldada. Kuna ma aga eriti sageli s6rmega oma labajalga ei suru, seda enam, et see haiget teeb, siis ei olnud mul muist aega see v2ike viga meeles - mis ta yhele karmile p6hjamaa mehele nagu mina ikka teeb. Yhes6naga, ei p88rdunud ma ses asjus ei arstide ega muude posijate poole vaid lootsin, et ehk paraneb ta ise 2ra).
Mingeid paranemise m2rke ta endast eriti ei andnud, nagu mainitud, oli ta viimasel ajal juba tylikaks muutunud, valusale kohale l2him varvas oli kah pisut paiste l2inud ja nyyd oli lugu juba selline, et normaalse inimese moodi k2imine luges kah survena.
Aga kuna minu imelise ja erip2rase anatoomia ja rattas6idutehnika t6tu mul oma kaherattalise s6braga liikudes valus ei olnud, siis ma eriti ei muretsenud, kuna liigun igale poole ju rattaga.
Yhes6naga, olles s88nud pisut myslit, end riidesse pannud ja muud hommikust nipet-n2pet teinud, astun ma v2lja sooja sygishommikusse, aheldan oma ratta hoidjast lahti, istun sadulasse ja mida ma n2en?
Kumm on tyhi, lontis ja 6nnetu nagu katkine 6hupall.
Okei, m6tlen. L2hen siis bussiga. L2himast bussipeatusest aga bussi campusesse eriti ei l2he, leian, et tramm on ehk m6ttekam - aga trammiga lastakse vist jalgrattaid ka peale? Et ehk saan ma oma katkise s6iduriista Metrovelo (minu rattalaenutuspunkt) teenindusse viia. Siirdun tagasi yhika juurde, endal juba selge, et hiljaks j22n ma praksi niiehknaa, v6tan ratta ja l2hen trammipeatusesse. Trammidega minek on aga kole suur ring, kesklinnas tuleb ymber istuda, nii et trajektoor tuleb umbes kaks korda pikem kui v6iks. Vaatan aga, et mingi buss l2heb ju samast peatusest otse campusesse - leian ta isegi l6puks yles, aga sildil on kirjas, et rattad on bussis keelatud, aga trammides neid tolereeritakse + veel miski info. Vaatan just teisel pool teed lahkuvat trammi, yletan teed, ootan piletimasinaj2rjekorras ja kui ma endale l6puks pileti osta saan, on juba j2rgmine ees. Kui ma piletit hakkan komposteerimismasinasse toppima, teatab yks h22sydamlik neiu mulle miskit, mis k6lab kahtlaselt selle moodi, et trammidesse ei tohi rattaid v6tta, mingitel kellaaegadel v2hemasti- et noh, kui ma pileti praegu 2ra komposteerin, v6ib see kaunis m6ttetu olla.
"Oot, aga kas praegu v6ib?", kysin vastu.
Tydruk rehmab midagi vist umbes, mida mina m6istan "jah"-ina, hyppab trammi peale, uksed l2hevad kinni, tramm s6idab 2ra ja mina kasutan kaunis valju h22lega selges eesti keeles ebatsensuurseid v2ljendeid. Millest on iseeenesest kahju, kuna tydruk andis tegelikult head n6u - praegusel kellaajal ei lubata rattaid trammi peale. Ait2h sulle, tundmatu neiu ja vabandan, et ma sinu poole p2rast su lahkumist ebav22rikate s6nadega p88rdusin, kuigi sa ilmselt ei kuulnud ega poleks ka aru saanud. Hoidsin trammipileti kokku.

Yhes6naga, vaatan kella - kell n2itab, et yhe minuti eest algas praks, v6tan ratta k2ek6rvale ja alustan oma pooleteisttunnist retke campusesse. Jala. Iga kuradi samm teeb haiget.
Urge to destroy world rising.
Mingi hetk oli tunne, et kui keegi nyyd minu kallal veel bitchima peaks hakkama (a la miks sind praksis polnud v6i miks sa hiljaks j2id) torman ma talle yhel jalal hypeldes ja jalgratast pea kohal keerutades kallale ja k2gistan jalgrattakummiga 2ra. Ega ma praegu ka v2ga r66mus pole, aga v2hemalt nad andsid mulle uue ratta, nii et ehk saab veel inimese moodi liigelda. Jala kohta ma ei tea - m6tlesin arsti juurde minna. Ons kellelgil teooriaid, mis mu jalal viga v6iks olla? (interneti teel meditsiinihariduseta inimestelt n6u kysimine on muidugi l6ppm6istlik, aga sel on pigem psyhholoogiline eesm2rk)
Algebrasse ma muide ei j6udnudki.
Selline esmasp2evahommik siis. N2dal algab ylih2sti.

PS: Ahjaa, kui siin kommentaariumis leidub osavn2ppe, kuldsete k2tega inimesi v6i niisama targutajaid, kes leiavad soovitada v6i arutada seda, kuidas ma oleksin v6inud jalgrattakummi 2ra lappida ja t2is pumbata v6i muud k2sit88d teha, siis te v6iksite end juba preventatiivselt oma jalgrattapumpadega surnuks peksta. Saab k6igil parem meel.

Not my fortnight

2009-11-06T17:55:00.002+02:00

Ühesõnaga, pärast Eestimaal haigevoodis veedetud nädalat, hingedepäeva inimeste seltsis (oli väga tore, ma tänan kõiki, kes vaevaks võtsid minu seltskonda taluda), mitut nägemata jäänud või mitte piisavalt nähtud inimest astusin ma teisipäeval koos Anniga bussi peale ja sõitsime Tallinna. Tegu oli küll aid ainult bussiaknast nähtuga, aga Eesti on ikka kuradi ilus. Ja ega ma ei oskagi teisiti kirjeldada - liiga palju asju jääb sõnade vahele.
Istusin lennujaama Eesti-poolses alas ja vaatasin aknast välja, tunne endal sees nagu hõljuksin tühjuses. Ei, see ei ole hea tunne. Ega ka mitte halb. Ma ei oskagi ta kohta midagi ütelda. Sõnad, näe, jälle.
Lendamisest, samas, eriti üksinda lendamisest, on mul kuradi siiber - vähemalt sellises seisukorras, kus ma viibin kroonilises alakommunikatsioonis - lendamine on ikka kaunis asketistlik variant sellest kontaktipuudusest (ja ei, mingid suvalised inimesed minu ümber ei ole inimesed, kellega suhelda - nad ei lähe absoluutselt arvesse, v. a mõistagi juhul kui ma neid ja nemad mind muidu teavad) - sa passid hunnik aega igasugu ootesaalides ja muis kohtades, kus sa teoorias võid inimesile helistada, aga tegelikult ei ole sul neile midagi ütelda (ah, miks kurat on see konventsioon, et inimesega rääkides peab olema mingit infot edasi anda? vahel on tunne, et helistaks inimesele, lihtsalt selleks, et tema häält ja isiksust kuulda, lihtsalt seepärast mingit teemat arutada, tunda, et oled kellegagi koos - aga too vist ei kõlba paljuile, kelle jaoks suhtlus on ikkagi info edastamise vahend). Passid sääl ja lõpuks lähed lennuki pääle, kus su isolatsioon kõrgpunkti saavutab - sa ei saa tõesti mitte kuidagi inimestega säält väljaspoolt (s.t ainsad inimesed, kes üldse olemas on, tegelikult, minu jaoks) ühendust saada, istud lennukiistmel, sest liikumisvabadust sul tegelikult ka ei ole, vahid aknast ühtlast ja jõleigavat taevast, kui veab, on raamat kaasas mida lugeda, aga olles isegi suhtluse mõttes alatoidet,raamat väga ei aita, tead, et mõnes mõttes petad end, peletad vaid igavust ja tunned toda isolatsiooni inimesist ja asjadest eriti karmilt. Keskajal mingid askeedid tõmbusid jah eraldusse ja eks tee seda inimesed tänapäevalgi, aga lennukiga ei sõida sa mitte eraldusse tõmbumiseks ja mediteerimiseks, vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Ja see tekitabki toda tühjuses hõljumise tunnet.

Ei, ma ei väida sugugi, et lennukisõit üksinda oma olemuselt halb kogemus oleks - aga minu puhul oli see minu alasuhtlusele justkui tagurpidine kirss koogil (antikirss? siinkohal tervitan Antit, kui ta seda loeb)

Nii. Lõpuks Prantsusmaale, Grenobleisse ja oma tuppa jõudes võttis mind vastu parv puuviljakärbseid, kümkapist väljuv mahlanire ja kerge dekadentlik hais sinna juurde. Eks mu tuba olnudki üks dekadentsi allikas.
Tüütavaid&halbu uudiseid tuli aga juurde - isa helistas kodust ja andis teada, et KRA ajab mind aga ja tahab mind arstlikku komisjoni kutsuda ja ma pean neile kirjutama avalduse koos tõendiga TÜ poolt, et nad seda minu väljamaal viibimise pärast hiljem teeks, kuna noh, arstlikku komisjoni on Grenobleist mõnevõrra tülikas minna, mainimata reisikulusid.
Täna kukkusin ma vilinal ühest kontrolltööst läbi ja sain teada, et ma ei saa raamatukogus oma raamatuid pikendada, kun ama olen hiljaks jäänud. Jei. Ei ole just minu kaksnädal.
(muide, too kontrolltöö oli saatanlikult raske, või õigemini mahukas, arvestades seda aega, mis antud oli. Ma arvan, et kahekümnest punktist võin ma umbes viiele pretendeerida - samas, kui mul oleks nii kolm korda rohkem aega olnud, oleks ma tõenäoliselt pea kõik need ülesanded ära lahendanud. Vist. Ja siia lisanudb vist ka klausel "kui ma oleks õppinud". Oleks põrssal küüned...)
Muide, go-s on vist mingi selline seaduspära, et kui sul tekib kaotusteseeria, võib see olla märgiks sellest, et varsti tõused kõrgemale tasemele - ma sügavalt loodan, et ehk on elus ka nii ja pärast noid kaht kaunis kehva nädalat koorub vanast Taliesinist välja uus, parem, targem, ilusam ja laseritega Taliesin. Ehk. Kui veab.

Ahjaa, te võiksite siia allkirja anda. (Lehekülje nimi on "Jah partnerlusseadusele, eks te ise mõtle, mis see tähendada võiks) Et noh, ehk saab väheke humanistlikuma riigi, kuigi allkirjade kogumine on asi, millesse on juba raske mitteirooniliselt suhtuda. Facebookis on kommuun "An Arbitrary Number of People Demanding That Some Sort Of Action Be Taken." Eks ta ole. Aga allkirja võiks ikka anda. Ei tahaks eriti mingit leedustumist näha, kuigi too hiljutine säädus meeleavalduste kohta ei ole just väga julgustav.
Ma tegelikult vaatasin kah, et kes sääl allkirju andnud on ja päris tore oli hunnikut tuttavaid nimesid näha. Aga ehk keski muu soovib kah alla kirjutada.

Moehaigus

2009-10-29T11:29:00.002+02:00

Ma ei mäleta, kas ta nimi oli vist J06, aga igatahes on tegu väga populaarse tõvega, mul igatahes on. Välja näeb ta nagu eesti oktoobriklassika - palavik, köha ja nohu - erakordselt igav, kui Goblini sõnu kasutada. Ei taha küll ära sõnada, aga praegu näitab ta taganemise märke - palavikku enam pole, nohu on ikka veel alles. Kuulan kombinatsiooni Allan Vainolast ja Vennaskonnast - ma nüüd ausalt ütelda ei teagi, kumba on rohkem - AV-d või mitte-AVd kuna AV on ju Vennaskonnas päris tükk aega ju tegev olnud - aga Vennaskonda esineb hoopis rohkem kui Sõpruse Puiesteed, Metro Luminali või, well, Allan Vainolat(Unenäopüüdjad). (Alumiiniumi ja Keldrit ja muud mul ei ole) - mida ma ütelda tahan, et asi moodustab päris meeldiva segu, just nii parasjagu õigetes proportsioonides. (viimati on olnud järjestus "Täna jälle me joome bensiini","3:36", "Tagasi prügimäele" , "Kauge tähe valgus", "See on mu hing")
Seagrippi ma väga ei usu, kuigi tulevikus tuleks ilmselt kasuks. Loll lugu mõistagi on - tulen Eestisse, et inimestega sotsialiseeruda ja jään just seks ajaks haigeks. Inimesed, kes lohutavad, et noh, äralennuks peaks terveks saama, võiks ennast ka...

Praegu on mul vist vaja ära otsustada, kas ma lähen kooriga mingil ajal Islandile või ei - mul ei ole põhimõtteid, aga põhimõtteliselt ei meeldi mulle sääraseid otsuseid haige pääga teha - peale selle on tegu kaunis kalli üritusega ja ausalt ütelda olen ma mõtelnud veel paari teise raha- ja ajakuluka ettevõtmise peale, millega järgmisel suvel aega veeta - üks neist on Euroopa Gokongress Tamperes, teist ma veel mainida ei julge, sest see vajab teatava inimesega läbirääkimist. Aga gokongress on igatahes kaunis põnev asi. Arni jutustas ühe loo ühest teemeistrist ja samuraist, ma tundsin tol hetkel täitsa äratundmisrõõmu, sest ausalt ütelda on go selline kaunis endassehaarav, sügav ja keeruline mäng, et selle ajal ei ole sul mingit energiat&soovi millegi muu pärast muretseda - ehk mõtted saavad mängu ajal&pärast mängu väga puhastet.

Mõtlesin kirjutada veel oma elust Grenoble'i linnas ja keda kõiki seal kohata võib, paraku aga olen selleks liialt laisk ja jääbki hetkel kirjutamata. Aga seniks jällenägemiseni.

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub
kui keegi selga ei löö nagi.
Veel veidi istun, siis astun ja algab taas teekond,
veel üle vaatan püksiluku.
Mis tuhat asja või õnne või armu näen seekord,
ehk sindki, kui ma ei kuku

Teade:

2009-10-11T15:44:00.002+03:00

22.oktoobri õhtust kuni 1. novembrini olen Eestis. Kel soovi minu tagasihoidlikku isikut kohata, võib tol ajal ühendust võtta. Mainin ka ära, et samal ajal mind Grenoble'ist ei leia.

Siinusfunktsioon

2009-09-05T14:46:00.003+03:00

Tuju käitub viimasel ajal nii siinusfunktsiooni kombel - mingi hetk vajun täitsa põhja, leian, et mul on sada probleemi ja muret, millele tegelikult lahendust ei ole (kõik lahendused on pseudolahendused ja tegelikult tuleb päev hiljem välja, et probleem on tagasi suurema, koledama ja haisvamana) ja et Prantsusmaa võiks kollektiivslet põlema minna, tahan koju/poolt suhtlusringkonda Prantsusmaale, leian, et olen läbikukkunud isend ja iseenesest võiks kollektiivse ja isikliku heaolu nimel kohe aknast alla hüpata et cetera.
Siis käin go-klubis, võtan probleemid ükshaaval ette, leian, et kõik on lahenduvad ja iseenesest elada ju võib, kuigi, jah, suhtluse puudumine lööb vahel ikka päris rängalt. Telefoniga kodumaale helistada on tapvalt kallis ja kohapeal ei ole ma just eriliselt hea sotsialiseeruja - nõrk verbaalne prantsuse keel on siin mõistagi faktor. Erasmuse ürituste kohta oli miski paber, aga selle suutsin ma muidugi ära kaotada. Tegelikult ma tean, et keegi erasmuslastest ei taha minuga suhelda ja ma peangi õppima elama kolme suhtluskorraga + üksikud teflonikõned nädalas.Hmm, kurat, funktsioon läheb jälle alla.
Muide, ma täheldan, et mu Skype ei ole üle ujutet uutest kutsetest ja kontodest (seal on ainult üks tuttav, kes on üsna avalikult ütelnud, et talle ei meeldi, kui inimesed end talle külge kleebivad) - ma muidugi mõistan, et mõnedel pole netti, (häält pole muide vaja, asja saab kasutada ka nagu MSNi) aga üldiselt on vist asi nii, et inimesed arvavad, et ma olen kaugel ära ja seetõttu ei saa ma kättemaksuks, kirves peos, neid nende uste taga varitseda, aga ma tulen ju poole aasta pärast tagasi.
Muide, ma ostsin endale noa.

Ahjaa, ja kui keegi oskab anda häid toidutegemisnippe- ja soovitusi inimesele, kellel pole külmkappi ega ahju jms kraami (on kastrul, pann, taldrik, lusikas, kahvel, nuga ja rõdu) siis te olete teretulnud. Ma teen vaikselt inimkatseid teemal "kui toidu peal on kirjas, et hoidke pärast avamist külmkapis ja ted aniisama rõdul hoida, kaua ta siis säilib". Kamambäär, muide, ei säili lahtilõigatuna üldse, võtab sellise päris võika kapsahaisu juurde. Muude asjadega pole veel väga viltu vedanud.

Üks probleem on, mille suhtes te ehk oskate mulle midagi ütelda.(ehk on kellelgil kogemusi-arvamusi vms) Ühesõnaga, ma pean/pidin tegema sellise asja nagu learning agreement ja mat-inf dekanaati saatma, aga pole veel seda teinud. Tartu erasmusetädi ütles, et pole vahet, kas see tuleb paar nädalat enne või pärast kooli algust. Ma loodan, et hullu pole, kui ma sellega esmaspäeval-teisipäeval tegelema hakkan. Ehk ma ei saa eksmatti või mida teie arvate?
Esmaspäeval on esimene loeng prantsuse keeles. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla olen ma antud ainet sel kujul juba Eestis võtnud. Samas, kuna prantsuse keelt ma kardan, siis ehk see ongi hea.

Colin on tore. Ma loodan teda veel näha.

A bientot,
Taliesin

PS. Paar päeva tagasi, just pärast selle eelmise postituse kirjutamist sain ma vist mingi üleloomuliku kogemuse - ühesõnaga, olles Prantsusmaa maapõhja vandunud, nägin koju sõites mosleminaist, kes kaubamaja ees toidu jaoks raha kerjas, sildiga, et jumal aitab teid ja puha. Mõtlesin, et kuraditki, olen oma lolluses mingil kahtlasel põhjustel isegi andnud toidu jaoks natuke raha(mul on see oskamatus ei ütelda), aga interneti asjus pole ükski jumal veel aidanud. Mõtlen selle mõtte ära, jõuan ühika ukseni ja seal on silt, et kuidagiviisi on võimalik endale ühikasse lähiajal nett panna. Ma nüüd ei teagi, millise jumala töö see olla võis? Väikeste Juhuste Jumal? Püha Juudas Taddeus? Internetijumal? Teoloogia pole kerge, eriti võõral maal.

Prantsusmaa on moraalselt mandunud maa

2009-09-03T17:04:00.003+03:00

Ühesõnaga, olen kohal, esimene mulje: jõle koht, inimesed valetavad igal pool otse näkku. Interneti osas, ma mõtlen. Ühes kohas lubati, et antakse vahetusüliõpilastele tasuta WiFit, tutkit brat. Kui üliõpilaskaarti pole, võid näppu imeda ja internetist und näha.
Ühikas lubati, et õhtuti on olemas internetituba. Oli ta lubatud aegadel lahti jee.
Koolis vist on mingi variant, seda ma pole veel proovinud, aga ega mul suuremat usku ei ole. Ja nüüd tuleb kõige hullem - raamatukogus anti mulle paber, mis valetab otse suu sisse - ütleb, et on wifi, aga wifi tuleb alles kolme kuu pärast. Ausõna, maa, kus isegi raamatukogudes inimesed valetavad, petavad (ja järelikult varastavad ka, ehk isegi mõrvavad ja vägistavad, ma ei imestaks sugugi), ei saa olla muud, kui üks roojane ja jumalatest hüljatud paik. Mingi lootus samas veel on, sest nad juhatasid mu ühte parki, kus ma saan ligi supertsenseeritud wifile, mis ei luba MSNi ega Twitterit, meiliklientigi ei luba kirjade kallale - raisk, loed oma kirju käsitsi, immigrant. Nagu mingi vaene sugulane oleks, raisk. Tropid. Raisk.

Ahjaa, inimesed, kes te seda loete ja kel on vähegi halastust järel s.t soostuksite minuga suhtlema - palun, palun, palun, tehke endale Skype. MInu kasutaja on mu kodanikunimi. Skype'i vähemalt see koht ei tsenseeri, MSNi aga küll, sestap tuleb arvata, et ka kõik muud kohad, mis netti pakuvad, selle kenasti ära nudivad, neljaks kisuvad, rattale tõmbavad, veel sada imet teevad ja lõpuks sulle mingi kondi viskavad, et söö, koer, aga Skype'i ehk saab. Helistada võite ka, kui välja mõtlete, kuidas see käib.

Ahjaa, ostsin endale ka lambi, padja ja rattakasutusõiguse kolmeks kuuks. Raamatukogust võtsin paar raamatut.
Ma kirjutaks toredatest asjadest ka, aga paraku saab varsti mu arvuti aku tühjaks, nii et see ei lähe vist läbi. Nojah, tervitan kõiki.

Taliesin

Ja siinsetel nurmedel, siinsetel teedel

2009-08-21T19:17:00.002+03:00

Teade: lahkun 27.augustil kell 6.45 pikaks ajaks Prantsusmaale.
Kes mind enne veel näha tahab, võib ühendust võtta, ehk leiab veel aega, ei luba samas midagi.

Haapsalus

2009-08-17T17:36:00.002+03:00

Hakatuseks selline väikene mõistatus: teil on kinnine klaaskarp, keskel paiknevad neljas väikeses õnaruses neli kuulikest. Keskelt viib igasse nurka väike tunnel. Kuidas saada iga kuul eri nurka?

Elust niipalju, et praegu pesitsen Haapsalus, Prantsusmaale minek läheneb hirmuäratava kiirusega, sestap tulen siit varsti ära. Ma ei taha selle peale praegu rohkem mõtelda.

Olen viimasel ajal nii madalale langenud, et olen hakanud animet vaatama. Hikaru No Go.
Nojah, mul on viimasel ajal selline go-obsessioon uuesti peale tulnud. Just mängisin ja kaotasin KGSis ühele prantslasele. Süüdistan õlut, mida ma mängimise ajal jõin. Kui teil KGSis ka konto on, siis mina liigun seal ringi sellise nime all nagu P6hjakonn (ärge küsige) Praegu olen 17 kyud, enne prantslasele kaotamist olin 16 kyud. Hinnangul on samas kena komme aja jooksul paraneda. Isegi kui sa ei mängi. Hommikupoole pidasin samas ühe tüübiga kaks ilusat lahingut, eelkõige olid nad muidugi ilusad seetõttu, et mina tegin mõned väga ilusad käigud ja seetõttu võitsin. (tegelikult võitsin teise mängu vastase kaunis saatusliku vea tõttu) Kui kedagi huvitab, siis siit ja siit saab mänge näha, kui te sgf faile vaadata oskate.

See on siis tänaseks kõik.

Joogem veini!

2009-07-31T23:23:00.002+03:00

Mu isand, kas näed, otse taevast kui alla toob

Kollane jõgi need veed.

Mere poole ta veeretab laineid ja tagasi

enam ei ole tal teed.

Mu isand, kas näed, kambris peegli ees seda, et

halliks on läinud su pea.

Lumivalgeks on muutunud süsimust siid – hommik

õhtuks on saamaski pea.

Kui hing ihkab rõõmu, siis ära end salga ja

rõõmule annagi teed.

Ära tühjana lase sa seista küll peekrit kesk

heledat kuuvalget ööd.

Kui taevas on õnnistand andega sind, seda

jaga ja rõõmusta maad.

Tuhat kuldraha isegi raiskad kui ära, veel

enam sa tagasi saad.

Tapa härg, aja vardasse oinas ja tee, et su

tuju saaks kõigiti heaks.

Ühekorraga kolmsada peekritäit veini siis

ära sa jooma küll peaks.

Täitkem karikad, isandad kallid ja sõbrad, jooma

kutsuda plaan on mul teid.

Kõrvad lahti ja kuulake mind, oma lauluga

rõõmustan mina nüüd teid.

Parim muusika, hõrgumad road, liiga kalliks ma

ühtegi asja ei pea.

Tahan purju end juua ja seda, et kaineks ei

saakski siis enam mu pea.

Targad pühakud muistsed kord olid ja elasid,

keegi ei mäleta neid.

Palju kuulsamad joodikud on, kelle seltsist ei

puudunud iialgi vein.

Muiste kuningas Chen kui korraldas peo oma

Rahu ja rõõmu palees.

Tuhat vaati läks veini ja vahet ei olnud, vaid

pidu ja pillerkaar kees.

Kas mõelda võib peremees kunagi sellest, et

raha on nappimas tal.

Kui sõbrad on majas, siis veinipoe manu tal

tee olgu jalgade all.

Poiss käsu saab ratsu ja kuldkirja kuub rahaks

teha, et ei lõpeks vein.

Koos teiega prassime nõnda, et ununeks

muistsete aegade lein.

- Li Bo, Li Bai või Li Po, kuidas ise meeldib, tõlkinud igatahes Märt Läänemets

Maagiline ebarealism

2009-06-29T01:36:00.002+03:00

Mees astus läbi kinnise ukse.
Oli hiline õhtu ja pood oli juba ammu kinni pandud, mis oli veider, sest et ukse kohal säras silt kirjaga 24h. Võiksime mainida neooni, aga see on juba ammu moest väljas.
Majas sees tibutas kergelt ja põrand oli kaetud kergete udusulgedega. Kassad olid tühjad ja tuled kustunud. Paistis, et see pood ei huvita küll enam kedagi.
Kell näitas 1:31
Kusagil tagapool, piimaleti juures (piim ja muud asjad, mida inimestel kõige rohkem ja sagedamini tarvis läheb, näiteks munad,pannakse poe tahaotsa, et inimesed sinna minekul muud kaupa ka vaataksid) nägi ta oma arvates mingit liikumist.
Purjus füüsikatudeng (sest kes muu see mees seal praegu meil ikka on kui mitte Purjus Füüsikatudeng, üle Tartu teada-tuntud superkangelane, kes tõmbas ülle kostüümi ja kakles linna peal kurikaeltega ja muude kollidega, kes tundide, mis ööde ja hommikute vahele jäid, kanalisatsioonikaevudest ja linnajagudest, kus tegelikult keegi peale vanatädide ei elanud, välja ronisid) hägustas teadlikult oma pilku, et näha, mis kõrvalreaalsuses toimub. (Õigemini ei olnud tegemist kõrvalreaalsusega, see oli natuke lähemal, aga selle kirjeldamiseks teie heatahtlik jutustaja ei oma piisavalt aega ega tekstiruumi, pealegi ei luba tekstiprotsessor hästi vajalikke valemeid kirja panna.)
“Hoi!”
Tema hääl kõlas tühjas kaupluses iseendale vastu nagu üksik tigu, kes ühel ilusal päeval avastab ühe teise koja, taipamaks lõpuks, et tegu on vaid tema enda vana kojaga. Tõde ei saagi ta kunagi teada. Kahtekümment eri sorti kaerahelbed ja mahlapakid ahvatlesid oma magususega, aga tudeng kõndis neist mööda, peas kummitamas mingi veider viisijupp, mis teda juba nädal aega piinanud oli.
“C'est comme moi, le neige:
quand on dort, il ne sait pas
qu-est-ce que – le soleil,
et quand il ça sait..”
“Halloo!”
Tudeng teadis, et ta ei saa enam kunagi oma sõpru tagasi, sest nendest ei kasva kunagi välja täiust, nagu Newtoni mehaanika, mis ainult kindla piirini tulemusi annab. Midagi jääb alati puudu, taldrikutel on killud servadest puudu – on inimesi, kes neid kohad täidaksid, aga neid ei ole siin, nad on kusagil mujal; ja mis kõige hullem, tegelikult ei täida nad neid tühimikke täielikult, andes vaid teatavaid hinnanguid, mille vead aja möödudes aina ilmsemaks said ja mis sundisid aina uusi inimesi aina taasotsima ja leidma. Ja võib-olla on mingid inimesed, kes hoomavad endas täiust, mitte ainult augutäiteid, vaid täieõiguslikke uusi taldrikuid. Kes teab, aga miskipärast arvas ta, et see jääb tõenäosuskõvera lõppu, sinna, kus elavad ainult mingid üksikud epsilonid.

Liikumine jäi aga alles – ja nüüd tudeng võis lausa vanduda, et ta kuulis midagi piimaleti juurest - purunevate munade häält. Ei, keegi ei hävitanud neid, ei löönud puruks, loopinud vastu seina, lömastanud talla all, löönud vastu panniserva katki – aga munad lihtsalt pragunesid, täitsa iseenesest.
Tudeng sööstis just sinna, kust need hääled kostusid ja juba ta nägigi ja ta silmad läksid imestusest suureks, sest tegelikult nägi ta sel hetkel palju suuremat spektrit lainepikkusi kui tavainimene seda harilikult näeb – superkangelane ikkagi – ja kuna inimsilm sellist jama valguse pähe ei võta ja pupilli kokku ei tõmba, tuli tema peale hetkeline pimestumine, kuni spekter ahenes normaalseks ja tudeng sai oma nägemise tagasi ja see, keda ta nägi, oli väga-väga ilus.
“Kes sa oled?”
Sel hetkel lõid kaubamaja tuled särama ja tudengi ümbes sebisid inimesed, endale toidu- ja joogipoolist valides. Kõik oli täiesti tavaline, ainult munad jätkasid pragisemist.
Nii oligi tudeng üks vähestest, kes närvivapustust ei saanud, kui toiduosakonna kõikidest munadest korraga imelinnud koorusid ja lendu tõusid.

Elagu Baltikum!

2009-06-21T22:56:00.003+03:00

Eestis võeti vastu too uus tore erakorralise seisukorra seadus. Mõned inimesed on juba arvamust ka avaldanud.

Läti seimis hakkavad toimuma palvused

Leedus ei ole enam lubatud kohtades, kus alaealised seda näha võivad, homoseksuaalsusest rääkida

Einoh, pole midagi ütelda. Päris hästi on näha, kui euroopalikud meie Baltimaad ikka on.

Eessõna

2009-05-26T12:12:00.003+03:00

Ma arvan, et kui ma kunagi peaks kirjutama mingi ilukirjandusliku raamatu, siis ma paneks selle algusesse, veel enne eessõna umbes sellise märkuse:
"Viiskümmend protsenti selles raamatus sisalduvatest lausetest on valed. Välistatud pole ka sellel leheküljel sisalduvad laused."
Muidu hakkab keegi ehk õnnetul kombel liiga palju uskuma ja jääb sellesse kinni - ons seda siis tarvis?

Persse

2009-05-19T20:20:00.000+03:00

mjah. eks ta ole.
aga see pole blogijutt

Žongleerimise kõrge kunst

2009-05-07T20:13:00.003+03:00

sihuke koomiks siis
Praegu on kuidagi nii väsind olla, et midagi ei jõua. vast võiks end täis juua, panna käsi kellegile õlale ja hakata seletama - saadsaarumamõtlensedaetnohh unistada on vaja. blaa-blaa-blaa.
See ei ole sihuke maailmavaluline väsimus, kus sa raputad jõuetult rusikaid taeva poole, olles tõelise tragöödiakangelase kombel maailma käest lüüa saanud ja kus maailm sind aina madalamale ajab.
Ei ole see ka pikaajalisest tööst ja puhkamatusest tekkinud väsimus.

Ma ei tea, lihtsalt selline füüsiline väsimus. Ja noh, lihtsalt teatav probleem, aga see on vist põhiliselt minu mõjualast väljas. Inshallah? kes teab? ehk veab.

Heh, see läks riimi.

aita mind, anna mulle käsi ja tõmba mind välja. ainult et...millest?

Jagades ka sinuga, armas lugeja, oma muresid ja probleeme, on asi selles, et samal ajal, kui ma olen järgmine semester Grenoble'is, pean ma kirja saama teatavad ained, mis minu kolmaastakuplaanis kirjas on - moodulitega võib ju žongleerida ja seda ma teengi - aga lõppeks taandub asi ühe või kahe õppejõu heatahtlikkusele ja vastutulelikkusele ja sellele, kuivõrd protokoll neid tegutseda laseb - kas nad lasevad üldjoontes teistsuguse aine Prantsusmaal enda aine nime all läbi, et ma ühe või kahe aine pärast lisa-aastat võtma ei peaks? kes teab, kes teab.

Eile käisin Ecot kuulamas. Pidas pika loengu tugeva itaalia aktsendiga. Ilmselt oli tore loeng, aga mulle jäid meelde põhiliselt mingid detailid, mis häirima jäid.
"We might weep over the fact that Anna Karenida commited suicide but no one would weep over a right angle having 90 degrees." mille peale ma tahtsin kommenteerida, et jah, selle üle, et täisnurk miskipärast 90ks kraadiks määrat on, vist väga traagiline pole (kuigi siinkohal ei julge ma pead anda, sest on ju olemas palju loogilisem radiaanmõõt ja seda on üritatud kümnendsüsteemi ka viia, aga see ei puutu asjasse) siis teadupärast Pythagoras, pärast oma kuulsa teoreemi tõestamist oli nii õnnelik ja jumalatele tänulik, et ohverdas sada härga - et põhimõtteliselt võivad matemaatilised tõestused väga esteetiliselt nauditavad olla ja emotsioone luua.
Teine vahva asi oli see, kui keegi küsis umbes midagi sellist, et kuidas on lood virtuaalse reaalsusega ja et kui inimesed seal mingit rolli mängivad - mille peale auväärt Eco kommenteeris, et need on haiged inimesed ja tõi mingi võrdluse pornofilmidega, mida täpselt, ei saanud aktsendi tõttu aru.
Nii et, rollimängijad - teil on põmst Eco enda sõna, et te olete haiged ja väärdunud inimesed.

Mida siis veel olulist? Vahuril on täna sünnipäev, nii et palju õnne talle sel puhul.
Aga muud tähtsat mul ei olegi ütelda.

Või ehk siiski...

Kuldse liblika suvi

2009-04-19T00:30:00.003+03:00

***Kirjutatud kolmapäeval, 22.aprillil***
Sel nädalavahetusel oli Tallinna koorifestival. Saime kolmanda koha segakooride arvestuses, iseenesest ülikõva, kuna tegu on väga kõrgetasemelise festivaliga. Hoar majutas mind väga kenasti, selle eest talle aitäh. Mõnevõrra väsitav see asi oli ka - üldiselt olid muist koore valinud eriti kõrgtasemelised, tehnilised, moodsad jne lood -s.t sageli kaunis koledad. Lõppkontsert oli parem, Tormist esitati, teda võib täitsa kaua kuulata, kuigi see, kuidas neiud heledal häälel "Oo tornikell, minu türa" laulavad, on pisut veider. (pärast selgus, et see olla siiski "Tornikell minu külas" olnud - aga see kõlas täpipealt nõnda nagu eelpoolmainitud fraas. Mõistagi olen ma rõve ja labane inimene, et selliseid asju kuulen ja veel blogis ka kirjutan - aga mis teha, vahetevahel tulebki inimestes pettuda. Muidu oli ilus laul, aga see fraas oli lihtsalt väga,väga veider)

Muus infos siis see asi, et

Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.

Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Ja vabalt võid joosta kui tahad
Ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
Kui suvi käes, suland talvekilp

Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Suvi, suvi, ootasin sind kaua
Päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.
Soojust, värve, rõõmu, vabadust.

Jah, elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.

Vaba kui lind, kui metsik hobune
Vaba kui lind, kui metsik hobune

Ma sõitsin täna esimest korda rattaga. Wheeeee! Tegelikult too laul väljendab minu tundeid selles asjus päris hästi. Vaba kui lind, kui metsik hobune. Okei, ilmselt on olemas ka teisi vabadusi kui vabadus rattaga sõita s.t liigelda kiiresti, operatiivselt ja igal ajal, aga rattaga liiklemise võimalus on igatahes ka hullult vinge.

Muide, tegin Kümne Väikese Neegri tegemisblogi avalikuks. Loodan, et Ally ei pahanda.
Valmisemad rollid on kõige viimasemad. Varem on mingeid poolikuid ka, neid ärge lugege. No ja peale selle on seal veel mingid väikesed omavahelised ebakõlad, eks ikka satu mõni sisse.

***Kirjutatud teisipäeval, 28.aprillil ***

First things first, homme, see on siis kolmapäeval, 29.aprill on teil viimane võimalus näha Teie Tagasihoidlikku Jutustajat Vanemuise laval! Seda võimalust ei tohi ometigi maha magada! Kell 7 kolmapäeva õhtul, Trubaduur. Täna laulsime küll läbi, aga laval pole seda asja vähemasti kuu aega teinud, nii et kohapeal olles on teil võimalus näha kõiki neid fiaskosid, millega me hakkama võime saada, näiteks võin ma püsse pooleks murda, mingid meeskodanikud võivad hakata laulma naissolisti osa, kuna viis moodustab peas niikuinii ühtse terviku, lavale saab tulla T-särgiga, poolpaljalt või suisa alasti, kui midagi meelest või sassi läheb (niikuinii läheb) võib pikalt ja valjusti vanduda, omavahel kaklema minna, kõige dramaatilisemal hetkel lavale joosta ja kõik peategelased surnuks pussitada ja palju muud toredat. Võimalused on piiritud.

Eile oli öölaulupidu - oli kena, nägin paljupalju toredaid inimesi. Mõni laul oli kena ka, kuigi noh, mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan ma siiralt ja naiivselt vaimustuda laulupidudest ja isamaalistest lauludest- nüüd võite mind mõistagi kolmel eri moel risti lüüa, et ma sihuke müüdav orjahing ja isamaata lurjus olen - einoh, tore on küll, aga mingid sellised kahtlevad mõtted on sees - vaimustust igatahes ei teki. Mingi sisemine kontroll peaks ju olema - mingi hetk tundus kogu see asi nii massipsühhootilisena, et natuke õõvastav hakkas.
Noh, vähemalt ei tulnud Pihl tankiga rahvast võidukale võitlusretkele alatute vaenlaste vastu juhtima, kesiganes nood ka poleks. Seda võib ilmselt plussiks lugeda.

Möödund lauba käisin maal, tegin tööd. Hästi ilus oli - ja pisut veider - kohaliku kliima ühe tulemina oli samal ajal väljas ca 20 kraadi ja paiguti nii paks jää, et võis südamerahus peal kõndida.
Liblikat nägin ka, kuldset- peaks siis ilmselt kuldne suvi tulema.
Eks me näe.

Ametniku surm

2009-04-12T20:20:00.003+03:00

Ma muretsen liiga palju.
Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.
Ally, vabandust selle eest. (kuigi seda, et ma su kodu kallal vingunud oleks, ma küll ei mäleta, löö või maha, ma pole teind. Neurootilisust tunnistan küll, aga vingumist su maja kallal ma lihtsalt EI MÄLETA, tee mis tahad)
Üleeila oli siis larp.
Mängijatele vist meeldis, kuigi vähemalt pooled neist olid vähemalt pool aega juhtmes, aga endal oli enne mängu mingi totaalne läbipõlemise tunne. Ma ei talu hästi stressi ja muretsen kõige pärast üle.
Persse.
Neljast rongist maha jääda, kolm tundi edasi-tagasi joosta ja nelisada krooni trahvi saada pole ilmselt ka tore. Noh, vähemalt on ta veel elus, täna hommikul kontrollisin - viimases kontaktis, mis mul enne seda temaga oli, ütles ta, et istub rongijaamas, on masenduses ja jälgib rööpaid. Eile ta minu küsimustele MSNis, kas ta on elus, ei vastanud, sestap tekkis mul kontrollimissoov. (Näete, JÄLLE! Ülearune muretsemine mingite eriti vähetõenäoliste sündmuste pärast. Perse, perse, perset, persse, perses, persest, persele, persel, perselt, perseks, perseni, persena, perseta, persega. Miks ma selline olen?)
Te olite kõik surnud. Peale Mirju. Ja Goblini, kes jäi koju.
Ma olen väsinud.

Neljapäeval, sõites Tartu Kaubamajas eskalaatoriga üles, sõitis samal ajal kõrvalelevaatorist alla neiu, kes rääkis telefoniga. Kuulasin pealt, aga ainuke sõna, mida ma tema lause keskelt kuulda suutsin, oli:
"Dada."

Täna öösel nägin und, et läksin Annile külla, tema pool toimus aga mingisugune pulm, Anni ütles mulle, et läheb poodi ja kaduski siis ära ja mina olin siis kontvõõrana pulmas. Pruut oli keegi, kellele me kõik mõttes ja sõnas viitasime kui dame noirele. Lõpuks sain ma taga kokku, ta ei tundnud mind vist ära, aga igatahes oli näha, et ta püüdis olla viisakas ja mind selle eest mitte välja visata, et ta mind ei tunne, ju siis oletas, et mingi eriti obskuurne tuttav, keda ürgammu kutsutud oli. Pakkus konjakit. Jõin siis.
See, kellega dame noire abielluma pidi, ei tea, isegi seda mitte, kas tegu oli mehe või naisega. Eks ta ole.
Eile magasin öösel neli tundi, päeval neli tundi ja olin terve päev mingis hämarolekus.
Õhtul-öösel vaatasin Casablancat ja natuke QaFi.

Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship.

Võib-olla.

"Järgmise larbi teeme siis, kui mina olen ära unustanud, kui neurootiline sina oled ja sina oled ära unustanud, milline mõrd mina olen."
Vist küll. Kuigi ma ei usu, et kummalgil meist selle koha pealt eriti lühike mälu oleks.
Ally, ma kardan, et kui me peaks veel ühe larbi tegema, läheks me omavahel pöördumatult tülli. Praegu on juba sihuke tunne, et napilt läks.

Eks ta ole.

Aga praegu see. Põhiliselt sellepärast, et iseenda enesetunnet parandada. Aga teistele ka, kui soovivad.

Sting - Englishman In New York
Uploaded by Sting

Mille?

2009-04-08T12:27:00.003+03:00

Kurat võtaks, kui ma ütlen, et tegu on f(x)=sin(x)-x graafikuga ja joonistan mingi kõvera, siis, kurat küll, on ka tegu f(x)=sin(x)-x graafikuga koos kõigi tema omadustega. Kui ma joonistan näiteks muumitrolli ja ütlen, et tegu on Dirichlet funktsiooniga graafikuga, siis tegu ongi Dirichlet funktsiooni graafikuga, kurat, ega ma siin joonistamist ei õpi. Sisu on see, mis loeb.
Kuradi rakendusmatemaatikud.

Okei, rant off.

Niisiis, hetkel peaksin ma kirjutama Andeorale rolli, aga vihase peaga ei suuda ma seda teha ja minu kõrval ei olnud kedagi, kellele ma saanuksin ühte konkreetset kodanikku sõimata ja väita, et tegu on tropiga, sestap kirjutan seda blogisse. (see, kuivõrd tropp antud isik päriselt on, ei puutu absoluutselt asjasse, kurat küll, sõimamine ei ole sul mingisugune hüperrealistlik tegevus)

Muudest asjadest, mis muga vahepeal juhtunud on.
Käisin kooliteatrifestivalil. Sealt järgnevad märkused:
*Treffner võitis.
*Võitjalavastus demonstreeris muuhulgas, et poisse on näiteringides tüdrukutest kõvasti vähem
*ja seda ka, et näitlejad võivad ütelda "Mille?" - "Selle?" viiskümmend korda järjest ja ikka on huvitav.
*"Ausa inimese maja". Päris lahe, kuigi moraal on umbe kahtlane- "Elu on kestev ime ja maagia. Sellepärast uskuge selgeltnägemisse, võlukunsti ja muusse säärasesse kassikulda."
*Jään oma arvamuse juurde, et seal näidendis oli Goblinil kõige sobivam roll. Talle kuidagi lihtsalt sobib mingite troppkirjanike mahalaskmine väga.
*Kui me Goblini juures juba oleme, siis tasuks mainida, et sel festivalil oli ta just nii riides, nagu mingi tüüpiline lääne ülikooli eriti noor mingi väga uue humanitaaraine (a la postmodernistliku teatriteooria kasutamine Korea filmikunstis) õppejõud välja nägema peaks. Kui Ülo tal kõrval seisis, nägid nad välja just nagu sellistest intelligenthumanitaaridest geipaar, aga see on loomulikult minu arvamus.
*Tšernobõli etendus oli hea. Väga palju nauditavaid soolosid. Eriti too usklik ringirändav poisike, ahastuses insener, sõjapõgenikud, sinnajäänud mutike- jaa, hea oli. Muidugi, profi kirjutatatud tekst ka.
*erinevalt näiteks sellest oh-ma-olen-niiiiiiiii-diip näidendist, mis lauba viimane oli. Kurat, mees, keda me eelmine päev Zavoodis kohtasime, ajas purjuspäi tunduvalt pädevamat diipi juttu.

Murca avaldas arvamust, et Carla Bruni sööb ilmselt ainult mett ja sulavõid ja seisab vaikselt kastemärjal rohul. Kuigi tema wikipedia artikkel natuke muudele võimalustele viitab, on Murca hüpotees vähemalt tema hääle põhjal totaalselt usutav. No kuulake:

White and nerdy

2009-03-31T16:28:00.002+03:00

Eila õhtul takistas üks ülimalt nohiklik mõte mul magama jäämast. Tunnen, et pean jagama.

Sellises drägunimaailmas nagu Planescape on selline hästi tähtis ja oluline linn nimega Sigil aka Uste Linn aka Puur. Elab seal hunnik karvaseid ja sulelisi, nuiadega filosoofide fraktsioone ja kõige selle keskel keegi tegelane nimega Valu Emand, kes on sihuke hästi müstiline jumalateülene olevus, kes sõnagi ei räägi, oma varjuga kodanikke ära nülib ja linnas korda hoiab. Mõned arvavad, et Sigilit nimetatakse Puuriks seepärast, et tegelikult on Emand seal vangis. Hõljub see meie linn ühe jõle kõrge mäe tipus ja paikneb toori sisepinnal. Toor on selline pontšikukujuline kujund. Jäin siis eile õhtul mõtlema, et miks just toorikujuline - iseenesest saaks ju ka näiteks paikneda sfääri sisepinnal. Miks siis toor?
Nojaa, mõtlesin ma edasi, aga tooril on teatavaid omadusi, mida sfääril pole. Noh, näiteks...eee...karvast toori saab kammida, samas kui karvast sfääri ei saa. Ei, see on päris tõsine matemaatiline teoreem, lihtsalt nii on seda maakeeli kõige lihtsam ette kujutada.
Näiteks oli kunagi (praegu on ka, aga ma enam ei vaata) selline telesari nagu Lost, kus tegelased olid mingil saarel, mis oli side poolest ülejäänud maailmast isoleeritud, välja kusagilt ei saanud. Ja kui üks mees tahtis sealt alast välja saada, anti talle täpsed kindlad koordinaadid, kus on see punkt, kust välja pääseb. Keegi fänn seletas asja niimoodi, et saare ümber oli siis mingi vastav tensorväli, mis midagi välja ei saa lasta (oli vist mingi elektriga seotud seletus, ma enam ei mäleta, ei ole füüsik) - aga nagu antud teoreem ütleb, peab leiduma vähemalt üks punkt, kus see väli on nullis - ja et see ongi see koht, kust läbi pääseb. Hah. Oleks need lostisaare ehitajad totaalse vangla tahtnud teha, oleks nad pidanud võtma mingi muu kujundi kui sfääri - noh, näiteks, toori.
Ja siis mulle koitis.
Sigili üks hüüdnimedest on Puur.

Behind blue eyes

2009-03-30T00:09:00.002+03:00

Thanaria!
Thanaria.
Thanaria?
Thanaria!

Okei, you got the point -Thanaria. Lauba oli larp. Mmmmmm. Lahe oli.
Yours truly mängis üht mõisnikku ja kogu ülejäänud kamba võõrustajat. Muuhulgas oli ta tõenäoliselt kliiniliselt hull, omas ühe teatava mõõgaga obsessiivset suhet, oli enam vähem kõigi selle maailma vägevatega riius, oma väe kaotanud, oma (kunagise) sõbra ja armastatu antud mõõga pärast kunagi ära tapnud, kusjuures viimase vaim vms. liikus majas ringi ja tahtis kättemaksu, keskööl lubas ta mu tegelase tütre ära viia, mingit lootust tema vastu ilma väeta tal eriti poleks olnud - sestap oli mu tegelasel kindel nõu üks oma külalistest maha nottida. Aga igatahes armastas ta oma tütart - samuti üsnagi obsessiivselt, aga see andis talle teatavad positiivsed jooned, mis tegid temast millegi muu kui puhta sotsio/psühhopaadi, seega lihtsam mängida. Kuig noh, väidetavalt Poogen väitis, et mingitel hetkedel olla ma vägagi sotsiopaatseid asju rääkinud.
Igatahes, kokkuvõttes läks väevarastamise plaan nurja, selle põhikomponent kadus kättesaamatutesse kaugustesse, sestap tundus mulle mingi hetk, et õige oleks iseennast talle pakkuda- ta tahab ju minule kätte maksta. Käisin vahepeal mööda maja ringi ja karjusin, et kus kurat ta (nimeks Sheron) on, tulgu aga välja. Kui ta lõpuks välja ilmus, oli asi muidugi tore - üritas mind hirmutada sellega, et mu maha lööb, mina olin sellega üsnagi okei. Omamoodi oli ka selline üsnagi cojonest omav tunne, kui käib läbi selline dialoog:
Sheron: "Tule minu haua juurde, seal saan ma su tappa. Sa saad surema sama kohutavalt kui mina surin."
Mina: "Okei, ma toon oma mantli ja kaabu ja siis lähme,eks?"
ning jah, ma mõtlesin seda päris tõsiselt. Siis aga tuli välja, et sellega poleks asjalood mu tütre jaoks sugugi mitte kindlad olnud ja siis hakkasin ma tõrkuma.
Asi lõppes sellega, et mu külalised, kes olid ütelnud ja andnud mõista, et aitavad mind selle olevusega, tõmbasit jeehat ja jätsid mind mu tütre, õpipoisi ja teenriga mõisa minu nemesisega kohtuma.
Täiesti uskumatu on see, et kui ta lõpuks keskööl materialiseerus, andsime me talle kolme kööginoa ja kulbiga kere peale. Noh, eks ta tahtis mind piinata ka ja see andis mulle võimaluse teda käisesse peidetud noaga surgata ja nii ta läks. Lõppsuudlus oleks veel kirsiks koogil olnud, aga ega kõike ka ei saa.
Vahva mäng oli. Inimesed ültesid, et ma olin psühho, creepy, sotsiopaat, hull ja muid toredaid asju. No mida veel võib ühelt tegelaselt tahta?

MUD SCHOOL

2009-03-12T18:30:00.004+02:00

Olengi haige. Vist.
Suusamatk on siis kätte tasunud ja olengi tõbine -loodetavasti hullemaks ei lähe.
Eile nägin unes, et olin surnud ja töötasin mingis kaubanduskeskuses - ma päris täpselt ei saanudki aru, mida surnud neis kaubanduskeskustes tegid, aga igatahes oli see päris reeglipärane ja vajalik, kuigi ma nüüd ärkvelolles loogikast aru ei saa. Igatahes olid surnutel meeste tuba ja naiste tuba, viis tükki kummaskis ja eks seal siis surnud ööbisidki. Ma mäletan, et mul oli seal kaunis igav ja tüütu, sest tuttavaid-sõpru üleüldse ei olnud - ja teate - järsku näen poes ringi kõndides ühte tuttavat, nimesid siinkohal ei nimeta, eks. Torman talle järele, kuigi käes on vaid leib ja tegelikult peaks ma rohkem ostma, amet nõuab ning jõuan kassas järele. Kassast võtan veel midagi, võib-olla oli näts, võib-olla kondoom ja lähen kassast läbi - ei mäletagi, kas ostsin või ei.
Seal, kus lindi pealt tulevaid kaupu võetakse ja kotti laotakse, ütlen tollele inimesele tere. Alguses ta mind ei näe, ent siis ma võtan päikeseprillid eest. Ta vaatab mind suurte, sõbralike silmadega - pilk on kahtlemata intelligentne, ta nagu püüaks mind tunda, aga ma näen, et ta on siiski segaduses. Küsin, kas ta mind ära ei tunne, see olen ju mina, Toomas. Ja siis räägib ta mulle, et tal tekkisid mõni kuu tagasi vaimsed probleemid ja tal ütles aju üles - sellest tulenevalt mälukaotus ja teatavate võimete kadumine - nüüd ta ei tunne enam üldse oma vanu tuttavaid - aga ehk ma räägiks talle täpsemalt?

Pärast ülesärkamist pikutasin pisut voodis, lõpetasin "Valge kaardiväe", näkitsesin süüa ja olesklesin niisama. Kooli ei läind, tõbi ikkagi kallal. Mingi hetk keskpäeval valdas mind meeltesegadus ja läksin kesklinna pabereid taga ajama.
Ma ei ole ikkagi kindel, ega ma nüüd ilmaasjata 75 eeku välja ei köhinud, aga mingid paberid ma igatahes kätte saan. Nojah, kindlam ja muretum tunne, igastahes, kuigi pisut vaesem. Siis hankisin endale veekindla superhüperturboläpakanaha ja olin veel vaesem.
Igatahes mõtlesin linnas mingi hetk vaadata, kas stipp on üle kandunud - läksin tipa-tapa nutumüüri äärde, mõtlesin oma kaardikest vahele toppida - aga näe, keski hea hing oli oma kaardi sinna sisse jätnud - viisin selle Hansapanga kontorisse ära.
Muideks, kui mu blogi lugejate seas on naisisik initsiaalidega KL, kes oma Hansapanga kaardi nutumüüri sisse jättis, siis arvesta, sa oled mulle ühe õlle sees.
Pärast seda karmattõstvat juhtumit ei viitsin enam oma arvet kaeda ja läksin Kaubamajja. Ausalt ütelda jääb praegu pisut arusaamatuks, miks ma seal mingeid asju ostsin.
Igatahes, sööstsin mahlaosakonda ja päästsin apelsinimahla; sööstsin puuviljade juurde ja päästsin kolm sidrunit. Oskarit nägin ka, aga teda ma ei päästnud, hoolimata tema kuldsest südamest, ilusatest (sinistest?) silmadest ja häirivast sarnasusest mõnedel fotodel siinkirjutajaga, kui viimane veel lühikeste juustega oli. (loe: nii ammu, et keegi teist mind sellest ajast ei tea ega kontrollida saa)

Lõpuks jõudsin koju, kus tundsin ennast jälle tervena - sestap kulutasin õhtu mõttetuste peale. Üritasin veel välja mõtelda-lahendada ülesandeid olümpiaadi tarbeks - nad sisaldasid kahtlaselt palju mingeid loomi. Ei tea, kuidas nendega läheb.
Praegu(järgmisel päeval siis) peaks ma ka neid lahendada üritama, aga hetkel puhkan ajusid. Ehk läheb tarvis.

Ja praegu istun majas, mida lihtrahvas tunneb kui mat-inf teaduskonda, aga mille tõeline olemus on tema trepi peale kirjutatud:
MUD SCHOOL

Hirm jäämägede ees

2009-03-09T21:18:00.002+02:00

Votre attention est attirée sur le fait que les activités d'enseignement sont essentiellement dispensées en français (sauf dans certains cursus, notamment en Master)

Vous devez en conséquence justifier de la maîtrise de la langue française en présentant le Test de Connaissance du Français (TCF) niveau 4 (intermédiaire avancé) ou de niveau 3 (intermédiaire) AVEC un minimum de 300 points à l'épreuve de compréhension orale.

Si vous ne remplissez pas cette dernière condition de note seuil à l'épreuve de compréhension orale, vous aurez l'obligation de suivre un enseignement de F.L.E. (Français Langue Etrangère) dans le cadre des 60 ECTS annuels.

Okei - vaatasin järgi, TCFi järgi on tasemed 3 ja 4 vist umbes vastavalt b2 ja c1. Minu prantsuse keel on vist umbes a2 - kui silm mõnes asjus kinni pigistada, võiks ehk ütelda, et b1 - aga b2e ma vaevalt et välja pigistaks.
Iseenesest poleks tolle viimase paragrahvi järgi ju hullu, aga mind saadetakse sinna nii natuke kahtlastel asjaoludel (nad tahtsid vist eelkõige magis- ja doktorante - ja mina olen tavatudeng- einoh, vastu nad vist igatahes võtsid - vist. Erasmuse koordinaator vähemalt ütles, et nad olid muga nõus)
Teiseks, isegi kui papritasemel on mu prantsuse keel piisavalt hää, kas ta ka reaaltasemel piisavalt hää on - samas, võin ju vahepeal juurde õppida, septembrini on pikk maa.
Kolmas probleem - ja see on juba tõsisem, on elukoht - ja selle hind.

Admission/registration at our university does not automatically give access to a room in residence. The
number of students in Grenoble far exceeds the number of rooms available in student residences
managed by the CROUS.
Foreign students admitted to IUT, Engineering or beneficiaries of a French government study grant, students
admitted in Master 1 or 2, in Licence 3 if the Licence 2 was obtained in France, in Doctorate (depending on the
financing of their thesis) are eligible to apply for a room in student residences.

Application for student residence for the first year of higher education is IMPOSSIBLE. You will have to find
a room or apartment to rent in the private sector.
The CROUS Grenoble has a data base with over a thousand addresses of rental offers. You can consult this data
base for free on the CROUS website (www.crous-grenoble.fr). This can help you WHEN YOU ARRIVE but you
must be aware that at the beginning of each academic year, rooms are very rare and the price ranges from
250€ to 500 per month.

Antud fail pakub eelarveks ca 500 euri per kuu kui ma saan elukoha ülikooli ühikates.(mis on täitsa aktsepteeritav, kuna Erasmuse stipp on 400 euri per kuu, eksisteerib võimalus, et ma saan miskipärast TÜ-st ka stippi edasi, mis jätab veel ca 500-kroonise augu, mille suhtes mu vanemad ilmselt vabalt toetada võivad) ja 700 euri per kuu, kui võtan erakorteri - mis on finantsilises mõttes tunduvalt problemaatilisem. Probleem on selles, et ma ei tea, kas ma üleüldse saan ühikakohale pretendeerida.

Peale selle pean ma veel kirjutama motivatsioonikirja ja CV - eh, mida kuradit ma sinna viimasesse panen?

Peale selle käisin veel eile suusatamas, tuul tõmbas läbi ja nüüd pea ja kael valutavad. Suusatamine oli samas vahva, maruilus loodus ja puha. Selline tuhkjalt ilus ja vaikne. Tahaks rohkem rääkida, aga need sõnad jäävad ette.

Muide, laubane larp oli super. Vahepeal tekkis ikka tõeline MacGyveri tunne- noh, mu tegelane oli hariduselt insener ja nii ma siis tüütasingi GMe mingite ideedega, kuidas mingeid asju simuleerida saaks - ja ta lasi neid asju nii umbes pooltel kordadel teha - jei! Pluss on muidugi vahva lahendada küsimusi stiilis - kust on pärit too sinna laoruumi äkitselt teleporteerunud tegelane, küsides tema galaktika massi vesiniku aatomi massides ja nii edasi. Yay for physics!

Õhk on väga värske

2009-03-05T17:06:00.003+02:00

Kui alles paar päeva tagasi valitses Tartut totaalne talvevõlumaa, siis praegu julgen ma väita, et kevade esimesed saadikud on kohal.
Tundsin end täna tüki maad nooremana - nii umbes seitsmeteistkümnesena.
Jah, ma saan nüüd aru, et kõik vähegi vanemad inimesed võivad säärase väite peale imestada, et näe, naga on kakskümmend ja räägib mingitest aegadest, kui tema veel noor oli.
Aga asi on selles, et minu reaalsusehõngulisem elu algas alles siis, kui ma olin nii umbes kuusteist. Seega, neli-viis aastat tagasi. Ja kolm neljandikku/viiendikku on ikka üks suur osa küll.
Nii umbes 16nda eluaasta alguses see kõik pihta hakkas - dragon.ee, Tr/EFF/ner, Inwe, larbid, rollimängimine, Nessa, Iti (siis ta oli veel igatahes Iti. Või PPD), Sven, Zepp ja Curunir - s.t Bitches and Bastards, Goblin, Dani, Oktoobriöö, Mialee, Marten, Elesgal, EFFi surm, Talveöö, Anni, Urg, Vahur, Kettalarp, Uru kinniminek ja nii edasi ja nii edasi.
Tegelikult on mul vahetevahel ses suhtes väga imelik tunne - juba nelja-viie aastaga on tekkinud mingisugune enneminevik - asjad, mis olid päriselus, aga mis olid juba minevikus minevik. Veider. Ses suhtes on tunne, et tegelikult on mulle juba praegu väga palju antud, rohkem, kui paari lausesse kokku mahub. Mjah.

Täiesti teisel teemal, muide, restoran Balkan on üks alatu koht - läksin, tellisin päevaprae ja morsi. (üks oli vist 63 ja teine 10 krooni - noh, eks ta pisut kallis olnud, aga mõtlesin, et proovin) Istusin, kelner küsis, kas ma juurde mingit kastet soovin - noh, ütlesin, et noh, võiks ju küll - pakkus siis mingit muud kastet ja tzatsikit (kirjutatakse vist nii). Võtsin siis tolle tzatsiki - toodigi pisikese, peopessa mahtuva kausikese sees natukene mingit asja. Toit oli täitsa meeldiv ja ma arvan, et mulle oleks sellest kohast isegi meeldiv mulje jäänud.
Siis sain ma arve.
Nad olid selle õnnetu, pisikese kastmekausikese, mille kohta mulle oli jäänud täiesti siiras ja loogiline mulje, et see on tasuta, eest küsinud kakskümmend krooni.
Ausalt, mul oli täiesti petetu tunne. A la, nagu küsitaks, et kas te pipratoosi ka soovite, ja kui soovid, keeratakse arvele paarkümmend veel otsa. Käigu nad ka õige persse.
*pluss veel rõve tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles* - et Balkani rahvas ka aru saaks.

Toidunurgas edasi viibides võiks veel kaevata selle üle, et teisiba oli Ruunipizza mingi kuuma poti sees marineeritud kurk, mis oma jälgi maitsega, mis kogu toitu ka siis läbis, kui sa kõik tema esindajad eraldanud ja vastikuses ära söönud olid, toidu nautimise võimatuks tegi. Aga see oli minu enda süü, ma lihtsalt ei näinud, et seal koostises mar. kurk ka sees oli. Ilmselt on isegi inimesi, kellele marineeritud kurk soojade toitude sees maitseb, kuigi tõenäoliselt on nad rasedad, skisofreenikud või mõlemat. Arvatavasti joovad sooja viina ka.

Täna tegin veel ringkäigu oma Erasmuse keeletõendi asjus - koordinaator läks ära väljamaale ja saatis mind peahoonesse tegelase juurde, kes üldisemalt vägesid juhatab, too saatis mu Keelekeskusesse, Keelekeskuses soovitas tädi mul oma keeleõpetajaga rääkida, keeleõpetaja arvas, et romanistika keskuse sekretär ehk teab - aga teda ei olnud majas - eks ma proovi homme jälle.

Postituse pealkiri tuleb ühest fs-i luuletusest.Ma usun, et ma olen seda varem ka siin tsiteerinud. Noh teate küll, seal

... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd

õhk on väga värske

Ses suhtes muidugi ei tea, kuidas läheb. Ilmselt olen ma kevadel emotsionaalsemalt avatum ka ja eks sellega või need asjad kaasneda küll.
Aga eks me näe. See on siis tänaseks kõik.

Nööbid

2009-02-24T16:32:00.002+02:00

Ma tahan Coraline'i näha. Väidetavalt esilinastub see Eestis 15. mail. Great. See ei kalluta üleüldse piraatlusele. Ma muide olen täiesti valmis ja nõus Gaiman, Burton ja Co-le selle kinopileti raha välja maksma küll, aga 15. mai on ikka väga mägede taga.

Teine asi, mida ma tahan, aga kuidagi ei saa on fs-i "2004". Nojah.

Dani, muide, ma tahan sult kunagi "Graveyard Book"-i laenata.

Parajasti üritan tööd teha - koordineerida või parandada või kokku sulatada miskiseid faile, mida ma saan. Ma ei ole päris kindel, mida ma täpselt tegema pean (kuigi spikker on olemas) sestap nõulaifin internetis.

Teile soovin aga head vastlapäeva ja vabariigi aastapäeva.

Muide, Reuleaux kolmnurk ei saa ka kunagi omakujulisse auku sisse kukkuda.

Wifi, wifi, lama sabathani?

2009-02-23T22:49:00.002+02:00

Meil peaks kodus väidetavalt wifi olema, aga mul on tunne, et ta kaob ära enam-vähem sama sagedasti kui pilv päikse ette tuleb. Sestap kasutan käegakatsutavat internetti miskise juhtme kujul, mis mu venna toas on. Ma laadisin sinna kunagi interneti alla, nüüd on hea varnast võtta.
Neljapäevane nädalavahetus kestab, minu unerežiim on sujuvalt liikunud 4-12 süsteemile - teate, selles on ilmselt midagi puhtlapsikut, tahe olla üleval keset ööd, elada mingis teises rütmis kui teised, järgida teisi reegleid - aeg-ajalt võib mõistagi kuulda tänavalt kostuvaid karjeid ja vahel ma mõtlen, et kas tegu oli lihtsalt purjakil tütarlapsega, keda ta sõber üllatas või toimub seal midagi kriminaalsemat. Vaatan aknast välja, midagi ei näe, midagi ei kuule. Ehk oli lihtsalt üllatus? Välja ei taha ka nagu keset ööd minna, ei ole minust tollele kujuteldavale neiule abi. Ja eks ma siis vaatan filme, loen raamatuid ja teen mõttetusi - näiteks mängin ninjamängu. Too viimane häirib mind.
Hetkel ma lugesin just "Petit Nicolas"-d. Kuradi imelik tunne oli ilmselt olla laps. Kuidas ma kunagi sellega hakkama sain? Arvatavasti ei saanudki.
Ning jah, antud raamat on prantsuse keeles ja ma suudan teda lugeda, kuigi ajuti jätavad mõned lõigud mind totaalsesse hämmingusse. Lasteraamat ka veel pealegi ja olen seda isegi pisikesena lugenud, nii et see pole nagu päris see. Pealegi, kirjutatud prantsuse keelest ja räägitud prantuse keelest arusaamised on kaks ise asja - La Grande Vadrouille jaoks vajasin subtiitreid.
Miks ma üleüldse mingitest keeltest räägin - selleks et kelkida?- seda mõistagi ka. Aga põhipõhjus seisneb selles, et ma olen otsustanud majanduskriisist hoolimata järgmine semester kusagil eksiilis viibida. Läbi Erasmuse, tõenäoliselt. Majanduskriis ehk nii raskelt ei löögi, kuna nagu Hanrahan mainis, kõige tähtsam ressurss on tol ajal vein - ja too peaks ju Prantusmaal tunduvalt parema hinna/kvaliteedi suhtega olema, kui Eestis. Saksamaal tehakse ka veini, nii et ehk seal ka. Austria veiniasjanduse koha pealt ma ei päde - kuidas seal lood on?
Igatahes, mul on kolm valikut(võimalik ka, et vähem) - Potsdam, Saksamaa, Linz, Austria ja Grenoble, Prantsusmaa.
Raske valik, iseenesest. Saksa keelt valdan ma iseenesest paremini kui prantsuse oma, teisalt oleks Prantsusmaa jälle kuidagi eksootilisem. Peale selle pole ma hinnatasemes ka veel kindel, mõtlesin küsida vastavate linnade Couchsurfingu foorumeis, aga pole veel vastavakeelseid tekste valmis saanud - ja tõenäoliselt on nad kaunis vigased. Ma loodan, et nad ei pahanda ja saavad aru ja vastavad inglise keeles, et ma neist reaalselt ka aru saaks.
Vastik Disko oli mõnevõrra lõbus, kui välja arvata need pool tundi, kui me Goblini purjus klassiõega tegelesime, kolmveerand tundi, kus ma oma mantlit suurest mantlihunnikust välja kaevasin ja tund, mil ma otsisin A. G-d, kes elab minuga samas majas ja kellega me koos pidime koju minema. Mitte, et ma ühtegi nendest kolmest eriti aktiivselt teinud oleks.
Aga muidu polnud isegi paha.
Pool Tartu linna on ilmselt neljapäevase puhkuse puhul emigreerunud.
Dani on Kaberneemes, Goblin läheb Strasbourgi, Mialee on veel Tartus aga ma päris täpselt ei teagi, mis taga on, Metsavend on maal, Siiri number n on ilmselt ikka veel pohmellis ja see inimene, keda ma isegi stalkida võiks - noh, tema kohta ma ei teagi, kus ta füüsiliselt paikneb. Ma ei ole julenud temaga väga palju small-talki ajada, kardan, et tüütan ta ära. Peale selle tekitab ta minus vahepeal alakat, kuna ta on must noorem ja mul on kuri kahtlus, et ilmselt ka targem/intelligentsem/haritum.

Muide, miks on kanalisatsioonikaevude luugid ümmargused?

Katk ja ikaldus ja muud loomad

2009-02-13T20:29:00.004+02:00

Vabandage väga, aga miks kuradi pärast peab selline haige ila laulupeo kavas olema?

MEHED JA NAISED
(Heiki Vilep)

Mehed:

Meie, mehed, teeme ilma
tähtsaid asju ajame
vahel harva teeme silma
harva õrnust vajame

Naised:

Vale jutt ja tühi loba
naisteta te küll ei saa
naisteta on mehed kobad
käteta ja jaluta

Mehed:

Kes see hoiab kindlalt tüüri,
kui on ajad kasinad?
Kes laob rahvuslikku müüri
juhib riigimasinat?

Naised:

Mingit masinat ei juhi
see kel augud soki sees
see, kel taldrik ees on tühi
võidund lips on viltu ees

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine
kes on tähtsam, kes on ees
kas on naine olulisem
või on olulisem mees
Mõlemad on esirinnas
ilma nendeta ei saa
kuni üldse veel on hinnas
emakeel ja isamaa

Mehed:

Aga laulud - need on loodud
ikka aina isadest
isamaast ja isamajast
linnupesa sarnasest

Naised:

Ei teil oleks eesti meelt
kui poleks eesti emasid
kui ei oleks emakeelt
ja ema sõnu hellasid

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine ...

Inimesed, millal te aru saate, PRAEGU ON 21. SAJAND! Naised, muide, saavad ka valida, näiteks. Isegi naispoliitikuid leidub. Ja kujutage ette, kõik naised ei istugi kodus ja ei vaarita mehele süüa ja nõelu sokke. Mõned käivad ise tööl - või kui järgi mõelda, siis ilmselt enamus - šokk missugune! Nii see meie Eesti riigi elu alla käibki, juudid, vabamüürlased ja kommunistid võtavad võimust, pededel lastakse rahulikult tänaval ringi joosta ja mingid naisenärakad ei tea, kus on nende koht, varsti hakkavad veel seeliku asemel pükse kandma - või oot...
Väidetavalt oli laulusõnade autoril endal ka pärast imelik, sest ta olla need viimasel hetkel valmis visanud ja alles hiljem vaadanud, et on küll väga veider.

Tahaks mõistagi veel kurta ja sõimelda, aga ehk oleks tegu ennatise sõimuga, sestap kurdan muret niisama, ilma tugevate vägisõnadeta.
Laulupeo kavas on veel üks laul, "Maailma avastamise" sõnade järgi. Teate küll, Krossi oma, kõik inimesed on sündinud Genuas ja nii edasi.
Tegu on mõistagi minu isikliku arvamusega, aga miskipärast läheb antud luuletus mulle tohutult peale. Võimalik, et tegu on mullu- või tunamullusügisese luulelugemiskonkursiga, mida ma pealt juhtusin vaatama, kus valit autoreiks olid Kross ja Niit. Seal oli "Maailma avastamine" ikka väga populaarne ja isegi kuues kord kuulates oli sel oma võlu. Paremates luulekavades oli ta mõistagi parem, aga ega teisteski tal viga polnud.
Täna proovisime siis antud laulu ja teate - ikka päris mage tundus. Võib-olla on asi selles, et meil ei olnud lastekoori ega solisti taga ja proovisime teist ka esimest korda, aga tõsiasi, et nii umbes pooled sõnad on välja jäetud lahjendab kuidagi seda lugu. Samuti näib mulle, et luuletuse sisemine rütm või struktuur või rõhud jäävad laulus välja toomata.
Lõppeks avaldas täna üks koorikaaslane(kes sugugi mitte loll pole, pigem vastupidi) arvamust, mis seisnes umbes selles, et need sõnad on ikka väga mõttevabad ja pliiatsist välja imetud ja suvaliselt paberile laotud.
Nojah, kui sellist asja üteldakse asja kohta, mis mingi hetk teie südames mingisuguse sopi on vallutanud, siis on kuidagi nukker küll. Või olen ma ainuke loll, kellele see luuletus tohutult meeldib?

Mõtlesin, et kirjutan nädalast ka, aga näe, ei jõudnudki. Muide, salajastest andmetest sain teada, et see "Videviku"-saaga ei räägi hoopiski mitte mingist superilusast ja supertugevast vampiirist (see on kõikide nende, kes seda filmi või raamatut lugenud on, salajane ühisvandenõu) vaid hoopis ühest noorest Koraani-uurijast, kellele meeldib üks tütarlaps, kellega on paraku see probleem, et tollele ei meeldi üks teatav roheline värv, mis aga just paraku islami tunnusvärviks on. Raamatu kohta ma väga palju ei tea, aga igatahes film keerleb selle noormehe ja neiu, Koraanitõlgendamise ja rohelise värvi problemaatika ümber. Mingi hetk leitakse Istanbuli raamatukogust haruldane ja vähetuntud eestikeelne Koraanitõlge aastast 1940, tõlkijaks Masing ise. Tõlke vahele on keegi jätnud paberilehe, kus mainitakse mingi vana müstiku eriti kummalist ja huvitavat islamikäsitlust - ja nüüd hakkabki pihta jaht sellele ürikule, mis muuhulgas viib meid näitaks Istanbuli ja Šotimaa saarte vahelise vesiraudteele, minimegalopolisesse, mis on peidetud ära ühe vana Šoti lossi tippu, kus valitseb tõeline küberpunk ja mitmetesse muudesse põnevatesse kohtadesse. Hmjah, peaks ehk isegi antud raamatu/filmi hankima - tundub täitsa põnev.

EDIT: Hoiatan, kes veel aru ei saanud, et antud Videviku varianti nägin unes. Ei vastuta absoluutselt reaalsuse ees.

Analüüs ajaskaalal

2009-01-16T22:41:00.003+02:00

Sess on läinud paremini, kui ma ootasin - ABCC, kusjuures kolmes aines neist oligi B mu võimalik maksimum.
Sessi kõrvale jättes on mul nüüd bakatöö teema -mõtlesin teine kursus asjaga ühele poole saada, on pärast vähem jama. Mingi hetk saatsin ühele sümpaatset ainet andnud sümpaatsele õppejõule emaili, tunne oli küll umbes selline nagu teeks läbi interneti abieluettepanekut või midagi - kõrvalistuv Rauni, kes tegi ettepanekuid, kuidas teksti sensuaalsemaks muuta ("Te meeldite mulle"), ei parandanud asja.
Mingi hetk võtsin ette teekonna antud õppejõu kabinetti, kes juhtumisi oli kohal, pakkus mulle ühte huvitavat ala, millest bakatöö välja kooruda võiks - analüüs ajaskaalal. Kuna Margus vähemalt mingi hetk väitis, et ta mu blogi loeb, siis ma korraks seletan, mida see tähendab, kuna keegi võib reaalselt sellest aru saada.
Ajaskaala pole midagi muud, kui reaalarvude (või, nagu ma just praegu Wikipediast loen, suvalise Banachi ruumi) kinnine alamhulk - seal on meil defineeritud üks operaator, mis seab arvule vastavusse temast suuremate arvude infiimumi ja teine operaator, mis seab arvule vastavusse temast väiksemate arvude supreemumi - ja neid operaatoreid kasutades õnnestub meil defineerida diferentseerimine ja integreerimine väidetavalt ka, kuigi tolle teiseni pole ma veel päriselt jõudnud - ja nii ikka, et kui meie ajaskaala on juhtumisi reaalarvude hulk, siis tegu on tavalise diferentseerimisega ja nii edasi. Muide, ta sai isegi induktsiooni ärahõivamisega hakkama. Ehh, võib-olla on keegi varem ja nt. reaalarvude peal induktsiooni rakendanud, aga mina ei teadnud sellest midagi.
WOOOOO!

On a less positive note, teisipäeval kutsuti mind Treffneri mälumängule kus me a)läbi kukkusime ja b)mis läks mulle ca tuhat krooni maksma.
Esimene vast väga ekstrapoleerimist ei nõua - teist seletan aga nii, et oli tarvis osta uus mobiil, sest vana oli omadega õhtal. Ega ma mobiiliga niikuinii miskit peale helistamise ja sõnumite saatmise ei tee, äratuskella ja valgusallikana kasutan vahel kah - ei ole mulle tarvis mobiiliga kehvakvaliteedilisi videosid teha, jäägu see rõõm teistele. Teiseks oli mul kuupilet otsas, tarvis uus osta.
Kolmandaks oli mul vaja eksami ja mälumängu vahel aega parajaks teha - ja kuhu ma läksin - õigus, raamatupoodi.
Õigupoolest plaanisin ma endale lihtsalt Lovecrafti jutukogu osta, kuna mul oli väga Lovecrafti isu peal ja nädalavahetusel olin ma paari inimest enda maakodus võõrustanud, mis nende väitel kuidagi õõvastav oli, minu arust oli kõik väga süütu ja tavaline, mitte midagi hirmsat ei juhtunud, seekord ei ilmunud kedagi välja, kuigi vahepeal oli küll natuke Tsooni tunne peal.Aga Lovecrafti isu ajas peale küll.
Igatahes, jutukogu.
Vaatasin Apollos jutukogu hinda, ega ta eriti kallis polnud, 140 krooni, kliendisoodustus ka veel, aga ikkagi, lollakas, mõtlesin, et vaatan õige Rahva Raamatusse ka kui hinnatundlik ostja.
Hinnatundlik, minu eesel.
RR-is Lovecrafti ei olnud - küll jäin aga seisma Dicki riiuli ees. Kaalutlesin Lovecrafti ja Dicki vahel, lõpuks viskasin kulli ja kirja.
Tuli kull.
Lingvistilistel põhjustel (no mõelge soome ja inglise keele peale) ostsin Dicki. Välja minnes sattus silm allahinnatud raamatute peale, "Pistriku talvekarje" maksis 25 krooni, võtsin tolle ka ära.
Astusin siis Taskust välja ja leidsin, et teglikult tahtsin ma ikkagi Lovecrafti - ja läksin ostsin ta ära.
Astusin siis reipalt kalli Treffneri koolimaja poole, kus minagi kunagi, alleaa ja alleaa ja nii edasi... ja järsku mõtlesin, et põikaks korra antikvariaadist läbi - loomulikult ma midagi ei osta, no kuulge, raha peale peab ka mõtlema, ega piiramatult laristada ka ei saa.
Noh, astusin sisse, poepidajal oli sünnipäev, pakkus teed ja kooki ja kompvekki kah, seisin siis ka seal, vaikselt hakkas isegi palav, kuulasin juttu ja siis äkitselt märkasin, et enam-vähem mu käe all paikneb "Piiririik".
Nojah...

Poepidaja, hea hing, tegi mulle sünnipäeva puhul alet ka, et ma pangaautomaadi manu ei peaks jooksma.

Lovecrafti kohta veel paar märkust.

Esiteks, ooperi tagaruumides on täiesti võimatu teda lugeda - võimalik, et leidub helilooja, kes sobib Lovecraftiga veel halvemini kokku kui Verdi, aga andke andeks, praegu küll pähe ei tule.

Teiseks soovitas üks kena noormees mul hiljuti Masingut Eesti mõtteloo sarjast lugeda - kuna ta mul riiulis parajasti oli ja ma olen mõnevõrra impulsiivne inimene, siis asusingi kohe asja kallale

Taliesin says: (9:53:38 PM)
Hmjah, hakkasin nüüd tema "Pessimismi põhjendust" lugema ja arvestamata fakti, et ma paralleelselt muuhulgas Lovecrafti lühijutte loen, on see, et ta mulle miskipärast Lovecrafti meenutab, tõenäoliselt ühest veiniklaasist põhjustatud delirium tremensise ilming
Voku says: (10:10:44 PM)
cthulhu
Taliesin says: (10:31:15 PM)
tema ilming võib-olla ka

Chaplin ja Kafka seostusid mul muide ka.

Muide, kuigi loetud raamatute nimekiri mul möödunud augustis Afansasjevi pederomaaniga katkeb, olen ma vahepeal muid asju ka lugenud, lihtsalt kirja pole viitsin panna. Eraraamatukogu nimekirja võtan varsti üleüldse maha, ajast maas teine ja ena mul teda tarvis

Muide, Gardneri "Grendel" on kuradi hea raamat. Möödunud aastast on ta mulle ühe parima kirjanduselamuse jätnud. Soovitan.

Muide, möödunud jaanuarist on ainult üks aasta möödas. See on täiesti haige ja ebanormaalne. Tundub küll, nagu oleks nii umbes kaks aastat olnud.

Mis lahe horoskoop

2009-01-06T12:38:00.004+02:00

Sarnaselt Hanrahani, Ramloffi ja ilmselt veel hulga inimestega, lähen meemiga kaasa.

Ehk siis, hunnik küsimusi, millele ma oma iTunes Shuffle'i peale pannes vastuseid saan.

Ennustus alaku!

Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?
J.M.K.E – Jah, muidugi, kuid ei.

Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on.
Jah, muidugi, kuid ei!
Vahel võib kõik olla teisiti.

Vale on minu sees//Tõde on vale sees//
Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei!

Meeldivalt postmodernistlik, mõistagi. Seega, ehk olen enda dualismist lõppeks üle saanud?

Aasta 2009 põhiülesanne
Vennaskond – Malemaja staar
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.

Heh, peab malemängise uuesti meelde tuletamine.
Laiemas perspektiivis siis võib mõistagi võtta kui intellektuaalsete võimete abil au, kuulsuse ja hea elu peale saamine – ei ütle ära.
Kolmas võimalus, mõistagi, on Jaan Ehlvestiga tuttavaks saamine.

Jaanuar
Ruja-Ülemlaul
Silmil suletul paljale taevale
sõnu vaikseid, kurb jumal, sa märkisid
Aasta algab seega religioos-melanhoolselt

veebruar
Metro Luminal – Ainult rottidele

Kord tuleb tuul ja avab need väravad
Kord tuleb vihm ja peseb verest need tänavad

Melanhoolia ilmselt moonud mingiks õnnetuseks, katastroofiks või muuks sarnaseks asjaks – aga ilmselgelt saavad ka selle mõjud ükskord mööda.

märts
Vennaskond – Ostap Benderi laul

Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?

Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal –
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!

Ma pole röövel ja ka apostel
Ja kulgeb vaimustusehüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter ja puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake, ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi O
n vähem võite, kui on kaotusi.

Veebruarikatastroof nähtavasti viib mind väljaspoole ühiskonda ostapbenderluse ja omaenese nutikuse peal ellujäämise juurde.

Siit samas terendab ka minu hiilgava malekarjääri algus.

aprill
Somnambuul?- rohi kasvas pähe

Sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
ja kuu ei paistnud seal, kust enne nähti
ja rohi kasvas meile taevast pähe

???
Aga võimalik, et strateegilise tähtsusega on see lause-

Sel õhtul tühjus sai mõttetuselt lapse.

mai
Apocalyptica – Farewell

Nähtavasti tuleb maikuus millegi või kellegagi hüvasti jätta? Aga kellega?

juuni

Simon and Garfunkel- The Only Boy in New York

Tom, get your plane right on time.
I know you've been eager to fly now.
Hey let your honesty shine, shine, shine
Da-n-da-da-n-da-da-n-da-da
Like it shines on me
The only living boy in New York,
The only living boy in New York.
Noh, kui ma New Yorgis olen, siis mõistagi tuli mul inimestega hüvasti jätta. Pilt hakkab selgemaks muutuma. Ilmselt mul seal kedagi (meessoost) tuttavat pole ja olengi siis ainus elav poiss New Yorgis.
Teise stsenaariumi järgi võib ju ütelda, et laul räägib tundest, kui väga lähedane sõber kusagil ära on- ei midagi hullu, lhitsalt kuidagi väga üksik. Kuna on suvi, siis on mõistagi kõik Tartust jalga lasknud ja sihuke tunne võib olla küll. On varemgi olnud ja olen siis ka toda tunnet vastava lauluga kommenteerinud.
Kolmas stsenaarium tähendab ilmselt zombirünnakut New Yorgile.

juuli
J.M.K.E- Külmale maale
Ja meie, me sõidame külmale maale
Külmale maale, külmale maale
Vagunites laulame hümni kodumaale
Külmale maale,külmale maale.

Nojah, see aeg, kui Venemaa Eesti okupeerib näib siis juulikuus tulevat – nojah, ilmselt ma sellepärast siis New Yorki sõitsingi, et strateegiliselt hetkel mitte küüditatud saada. Samas, tulin ikka koju tagasi ja ikka viiakse külmale maale.
Võimalik samas, et suvi tuleb lihtsalt külmavõitu.

august
Apocalyptica- Toreador II
Külmal maal võtan nähtavasti üle toreadooriameti või hakkan laulma ooperis Toreadoor, mis on ilmselt tõenäolisem.

september
Metro Luminal – Laupäeva öö

laupäeva öö
elu minu ümber keeb
viski ja vein
korke lakke lendab šampustelt

paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all
paljad naised duši all

istun ja söön
kõikidega klaase kokku löön
risk ning rulett
saatus soosib kõigest üksikuid

Nähtavasti hakkabki septembris see materiaalne hüve ja heaolu mind soosima, mida intellektuaalne tegevus mulle tooma pidi.

oktoober
J.M.K.E- Antikristus ja Kuldsed Taldrikud

Siis maanduvad
taevast kuldsed taldrikud
ja viivad vesipeade maale meid.
Sel ajal, kui
Maa peal möllab metsaline,
sööme meie kuldseid sidruneid.
Me armastame neid.
Ja me armastame teid,
me vaenlased.

Ma silmitsen ingleid,
nad põgenevad
pilusilmse Antikristuse eest.
Üks ingel jääb alles,
see on mu kaitseingel,
ta ei suuda jätta minusugust meest.
Sest olen ma selle jaoks
pisut liiga hea, et surra
te sitaste roomikute all.
Kummardu, Antikristus,
veidi lähemale, sulle
sosistan saladuskatte all:

Sa oled mu
kõige kallim metsaline,
suudlen sinu valgeid huuli ma.
Suudlen kui Juudas.
Sinusse ma uskuda ei saa,
ma ei saa, ma ei saa.
Sa ära pahanda,
ma kuidagi ei saa.
Ma müün sind maha.

Hmjaa, ilmselt kerkib siis esile mingi populist-rahvalemmik ja muidu rahva lemmik, keda ma sallida ei või ja kellest ma lahti ütlen. Individualism ftw!

november
Anouar Brahem – Hulmu Rabia

Taas selline melanhoolne periood nähtavasti – samas, tegu on novembriga, nii et imestada väga ei tasu.

detsember
Vennaskond- Jumal kaitse vennaskonda

Ärge valetage, isa, ärge hoidke kinni, ema ,mind
Need ei ole halvad sõbrad, need on minu vennaskond ja ring
Me ei küsi, mida tohib, armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse vennaskonda ja me päevad väärt on elamist.

Hurraa! Mu sõbrad! Aasta lõpus oleme jälle koos ja me päevad väärt on elamist.

Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009 aastal
Apocalyptica- Main Theme of Final Fantasy IV
Eneseteostus nähtavasti tuleb läbi arvutimängude mängimise – või avastan ma jälle üle tüki aja, kuidas kirjutada/korraldada tõelist fantasyt – mis oleks tõeliselt meeldiv.

Rahaasjad aastal 2009
Gloria - Tartu Noortekoori esituses, seadjat ei mäleta.

Kristus on sündinud, hosianna.
Gloria!

Nähtavasti läheb rahaasjadega väga hästi.

Sugulased ja naabrid 2009 aastal
Ruja- Ah Ma Teadsin

Ah! Ma teadsin juba noorelt
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
ja mu laul jääb salmimata
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust

Keegi sugulasist-naabreist kukub kõrgelt elupuust? Väga kahju iseenesest.

Kodu aastal 2009
Asi, mis on mu playlistis nime all 46485schubertimoodi, kuna tõmbasin ta Sibeliuse kodulehelt.
Schuberti moodi on küll.

Tundub, et kodus läheb eelkõige keerukalt – selliste erinevate meeleolude eri -ja koosesinemine.

Armastus aastal 2009

Simon and Garfunkel – El Condor Pasa(If I Could)

I'd rather be a sparrow than a snail
Yes, I would
If I could
I surely would.

Ühelausega – Yes I would. If I could, I surely would.

Tervis aastal 2009
Liisi Koikson – Muulil

Lained rulluvad
vastu jalgu neil
Lained hulluvad
kajakad valges vahus
Lapsed vaikivad
Ainult vaatavad
Laeva ootavad
Kauguses

Seega, tervis on korras, võib südamerahus meres muuli peal varbaid solistada.

Partnerlus aastal 2009
Singer Vinger-Second Hand

Iga mees kes on roikuma jäänd
mõne aja pärast on second-hand
Iga hetkega kukub su hind
ja su tarbimisväärtus

Ehh, vanaks hakkan jääma, pean enesele kellegi leidma, mõistagi.

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009

Jaan Tätte -Sõprade laul 4
Ma ju palusin, mind ärge tulge saatma,
kui ma lähen siit, kus mul on olnud hea
Tahan tunda, kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames
Lind on õhus, kala vees,
teie minu südames.

Kõik - müstika, laenud ja seks – jääb ilmselt sõprade vahele

Reisid aastal 2008.

Vennaskond- Pimedal ööl

Pimedal ööl
hämar kaugus vaid lahutab meid
käies ränkraskeid võitluseteid
mõtlen sinust, mu armas.

Nähtavasti reisin rasketele võitlusteile.

Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009

Vennaskond – Valguse võimendamine ergutatud kiirguse läbi

Võib laseril veel niidist
täpp peenem olla, tead
ja galliumarseniidist
sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime,
sööd infrapunast lund
ja pole mingi ime
kui tulnud on su tund

Karjäär viib mind nähtavasti füüsika või lihtsalt teaduse juurde- mis ühe matemaatiku juures pole sugugi imekspandav.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009
Vennaskond – 3

Hall taevas, hall taevas, hall taevas,
lumeräitsmete hääletud litrid.
Läbi linnade lumed, lumed,
dessantlased valgeis kitleis.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

Ajalehtedes teist klorofülli
küberneetikast aovalgust vihjab.
Läbi linnade katusteturjade
kahekümnenda sajandi vihmad.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

Leidus võimatu mürgitus enestes,
tuumabaasina sajand täis riski.
Optimist operetina mõttetu,
alkoholina pessimistki.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

On see epiloog või proloog vast,
sinav meelespea taevast üks tükk on.
Samas ilmajaam teadvustab eetrisse:
Vaikne ookean, madalrõhk, tsüklon.

Meie aknaks sai televisioon,
kõrvaks raadioantennide üksus.
Hall taevas nagu kiretu fakt:
Põhja-Atlandil tekkinud tsüklon.

Vajab see veel kommentaari?

Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009
Apocalyptica- Coma

Saladus, mida ma ei tunneta, on see, et tegelikult olen ma koomas?Nojah, see seletab, zombirünnakut New Yorgile, Siberisse saatmist ja seal Toreadooris laulmist ja Antikristuse saabumist.

Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?
Queen - We are the Champions

Ilmselt ei vaja samuti kommentaare?

Kuna meeme on heaks meemiks-tavaks täiendada, lisan siia ennustused teatavate sõprade kohta – valisin välja need isikud, kes mu sünnipäevapeol olid, pluss Mialee, sest teda oleks kuidagi imelik välja jätta. Eks nad saavad pärast ütelda, kas läks täide.

Goblin -Langude teretus, eesti rahvalaul -
Goblin abiellub, et ta enesele langud saab?
Dani -Vennaskond - Subatlantiline kohtumine
Mjah, Danil näib ka mingi eriti kaunis kohtumine ees seisvat. Ja kui Goblin ka... kes teab, kes teab...
Mialee – napoleon. Somnambuul?.
Ilmselt saab Mialeest imperaator ja ta läheb lõpuks Moskvat vallutama.
Vahur- Ensemble Nipponia Japan- Ogi no Mato
Kui sa Vahur, sellest aru saad, ütle mulle ka.
Diana -JMKE – Einsteini silmad.
On moes nekrofiilia meil..
Vaata, mida kõike läbi iTunesi teada ei saa...

Liis- Apocalyptica- Unforgiven
Nähtavasti Liis andeks ei saa. Mille eest, pole teada.

Indrek – Singer Vinger – Faatum
Kuid on mu jutu epiloog
et vari meelde toob
mul naisterahva kel on soov
mu sabas käia igal pool

Njah, Indrekul on oma naesterahvas olemas küll – järelikult jäävad nad õnnelikult kokku.

Ally- Metro Luminal – Öised sõnad.
On minu väikse amaja üle
sügistähtede säramine
Ma valvan veel,
sest und ei tule

Ally käib unetuse tõttu öösiti midagi valvamas.

Marten – Jaan Tätte – Unelaul
Marten aga magab hästi.

Hmjah, eelkõige näitab see ennustus mõistagi üht asja - et mu arvutis on veel liiga vähe muusikat, kuna mingid artistid ja kollektiivid kipuvad pidevalt korduma.

Osadeks jaotatud aeg

2009-01-01T14:00:00.003+02:00

Nii kohutavalt klišee oleks teha mingit vana aastat kokkuvõtmist, et selle mainimine, et see on klišee, on juba ka klišee. Õnnitlen, loete praegu klišeed.

Ahjaa, see asi ka, et
Sir Pterry

Paremklikk

2008-12-22T21:57:00.002+02:00

on asi, millele ma veel praegu pihta ei saa. Muus osas näib Macbook okeisti töötavat, sellest hoolimata, et opsüsteem võõras on.
Samas, sellisel tasemel nagu mina arvutit kasutan on kõik opsüsteemid lihtsad. Reakasutaja rõõmud.
Täna läks mat.olümpiaadi žürii koosolekuga väga napilt - ma nimelt pidin koodid sisse lööma (asi, mida ma mõistagi teinud polnud, lükates tänasida toimetusi julgelt ülehomse varna), käisin korra N. kabinetis ja sain teada, et ma peaks umbes tunni aja pärast olema sealsamas ja juba tulemusi sisse löömas - asi, mis eeldab, et mul on koodid sisse löödud, bussisõidud koju ja tagasi võtavad iseenesest juba kumbki oma pool tundi.
Igastahes, kuidagi ma sellega hakkama sõin, lõin bussis koode sisse ja jäin hiljaks, aga lõpuks sai kõik siiski korda ja rahu maa peal ja inimestest hea meel.
Laupäeval kohtusin Panges Andeoraga. Ja Goblini ja Mikoga. Ja Mardi ja Liisiga. Siis me tagusime natuke all piljardit, hulkusime Liisiga pisut mööda linna, leidsime, et midagi pole teha ja asusin taas kodu poole teele. Enne bussipeatuseni jõudmist komistasin Vahuri otsa, kes oli Maretist just lahku läinud ja kuna mul niikuinii midagi tarka teha polnud, läksin temaga vastassuunas kaasa, kuna ta vist suundus Curuniri poole, kes korraldas mingit Püha Õhtusöömaaega - meid kumbagi poldud kutsutud - aga uudishimust läksin kaasa. Curunir vapra mehena võttis meid mõlemaid vastu ja söötis meid mingi linnuga, mis oli isegi täitsa hea, kuigi ma olin varemalt Panges kõhu täis söönud ja see häbematu sissesadamine oli täiesti improvisatsioonilise loomuga - valetan, tegelikult tahtsin lihtsalt Curu nägu näha, kui Vahur sisse astub. Aga noh, impro seegi.
Selle õhtu veetsime Goblini ja Vahuriga viimase eraelust rääkides. Muide, mul kadus just kuhugi kursor ära, huvitav, kas Macis nii peabki. Koju jõudsin umbes nelja paiku.

Ahjaa, Curuniri mainides tuleb meelde, et, noh, kuidas seda üteldagi....

Помилуйте… разве я позволил бы себе налить даме водки? Это чистый спирт!

Mjah, ma mängin aastalõpumängul Peemotit või Begemotti, kuidas enesele ütelda meeldib. Ausalt ütelda on see pisut õõvastav, kuna kirjandusajaloo lahedaimat tegelast ei ole tõenäoliselt kuigi kerge mängida. Samas, asi on parem, kui arvata võis, kuna rollil ei ole raamatuga midagi pistmist, kui mõned detailid välja arvata - Meistri ja Margarita edasiarendus larbil oleks pühaduseteotus, kui see just väga-väga hästi teostatud pole.

Ilmselt oleks siinkohal sobilik kogu ülejäänud kuu, mil ma postitanud pole, kenasti kokku võtta, rääkida, kuidas vaatasin paari PÖFFI filmi ja oleks koju tulles äärepealt tappa saanud ja puha, aga ei viitsi nagu eriti. Laisk nagu ma olen. Laiskus on voorus.

Mul on praegu ebarealistlikult optimistlik tuju, sestap soovin kõigile mingit vahvat umbes talvise pööripäeva paiku langevat püha, mida nad ka ei tähistaks. Valguse taassünd ikkagi. Küll ta tuleb.

Igatahes, minu kohustused kuni sessini on läbi, arvuti enam-vähem töötab, on muusikat, valgust ja raha, piparkooke ei ole, lumega on nagu on, aga see-eest on aega, ei mäletagi täpselt, kuna teist niipalju on olnud, naftahind on madalal ja ilmalõppu ei tule niipea, FERMIlabis leiti hiljuti mingi huvitav hälve ja piisavalt palju inimesi mu ümber on ilusad ja head, mis sest et ajutiselt eemal.
I think the future will be pretty okay.

Kohtumine Kuradisillal

2008-12-05T15:24:00.008+02:00

Ma saabun Kuradisillale kaksteist minutit kokkulepitud ajast varem. On soe septembripäeva pärastlõuna. V-i ei ole veel kohal. Nojah.
Kell on kaks nelikümmend seitse.
Ma istun väikesesse sillaorva, võtan kotist raamatu ja hakkan lugema. Mul hakkab enda hirmõhukeses sügismantlis palav ning ma päästan mantlinööbid valla.
Toomemägi on rahulik ja täiesti inimtühi.
Jätkan lugemist, kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Tõstan pilgu raamatust ja mulle vastab kõhna halli isakassi tungiv pilk.
Üritan lugemist jätkata, ent tajun tema pilku pidevalt enda laubal. Keskenduda on raske. Võtan kotist broileripallide koti, kisun selle lahti, võtan eneselegi ühe ja ühe viskan kassile. Kass sööb selle vaikides ära ja mina jätkan lugemist.
Paari minuti pärast piilun silmanurgast kassi.
Nüüd on neid minu ees juba neli.
Kõik erinevad, üks on vaevalt kassipojaeast väljas pisike must isakass, teine hästitoidetud siidise karvaga valge tõukass ja kolmas suur hallitriibuline kass ja neljas too, kellele ma broileripalli andsin.
Ainus, mis neid tegelikult ühendab on liigiline kuuluvus ja see, et nad istuvad mu ees ja puurivad mind pilguga.
Panen raamatu kotti ja kõnnin aeglaselt silla teisel pool paikneva orva juurde ja istun seal maha.
Kassid järgnevad mulle.
Ja teiselt poolt lisandub meie seltskonnaga veel kümmekond kassi. Neil ei paista olevat mingit juhti, nende liikumise ainus korrapära on see, et nad liiguvas minu poole.
Taganen silla teise otsa poole.
Sealt ma enam läbi ei pääse, kuna kassid istuvad seal juba külg külje kõrval ja nad ummistavad läbipääsu täielikult. Neid on vist sadu.
Nagu ka teisel pool.
Ma ei julge neist läbi trügida ega üle hüpata. Praegu näivad nad tõesti rahulikena, aga kui neile mõnele saba peale või selga hüpata? Julgen kahelda.
Nojah, enne kui kassid mind siit välja ei lase, ma siit välja ei pääse.
Prantsatan orva istuma.
Noh, lõppeks on V tulekuni veel kolm minutit aega.
Kuulan raekoja kellade kuma. Ta jääb täpselt ühe minuti hiljaks, aga siis ta juba tuleb, käed punase pintsaku taskutes. Kasside vahel avaneb tema ees korraks tema jaoks läbipääs, mis kohe, kui ta läbi tulnud on, sulgub.
V istub maha minu vastu, silla äärele.
"Noh, kuidas sul siis ka läinud on?"
Ja nõnda meie jutt veerema pääseb ja see, et vahepeal päike looja läheb, küll suurem asi takistus pole.
Ja nii ta läheb.
Kuu paitab ikka veel vaikselt Kuradisilda. Linn on vaikne.
Meie vestluse ümber on aga kasside kikkis kõrvade meri.

Statistikaamet ei palu teie isiklikke andmeid

2008-11-30T22:13:00.003+02:00

Mina palun.
Akadeemilisest huvist tahan teada, kes mu blogi loevad. Google anaytics mingit infot annab, aga ikkagi, ehk ütlete täpsemalt.
(Kuna aeg-ajalt on popp nimetada, mis sõnadega on su blogisse jõutud, siis teatan, et kesiganes otsis sellist asja nagu "omadussõnad nimekiri", on tulnud valesse kohta. Minu blogist ei saa leida mitte ühegi keele omadussõnade nimekirja. Samuti pole mul nu pogodi fotosid.)

Aga siis nimed, jah?

Tuisk on esimest päeva

2008-11-23T22:41:00.003+02:00

Ega Tali taeva jää.
Mina ei tea tegelikult midagi kirjutada. Välja ma ju ei näe. Väljas on tali. Tali on aga sees.

Laadisin tundide kaupa (ja ma ei liialda) Tuneesia reisi pilte üles. Maailma aeglaseim asi, nagu ma algklassihuumorist mäletan, on kurvis pidurdav tigu, aga ega piltide üleslaadimise kiirus sellest ka palju maha ei jää.
Et aega surnuks lüüa, mängisin samal ajal freerice'i prantsuse keele kohta ja kuulasin youtube'ist oma lemmikuid. Freerice'i skoor jõudis 40000 terani, kui ma lõpuks laadimisega valmis sai - või noh, neid albumeid on tegelikult veel. (igatahes, circa 19 000 tera on tarvis, et üht inimest ühel päeval ära toita) Petan ennast, väites et see midagi muudab - ju ta ikka mingil moel tõstab toidu hinda, võtab selle kelleltki teiselt ära ja pealegi, see energia, mida mu arvuti samal ajal kulutab, on tõenäoliselt suurem kui see, mis tollest riisist saab, aga igatahes on see piisavalt hea foma oma prantsuse keele parandamiseks.
Helenale vastuseks, musketäre prantsuse keeles on lugeda veel raske, detailid lähevad kõik kaduma. Harry Potteriga oli ses mõttes lihtne, detaile, mis süžee mõttes olulised polnud, eriti palju ei olnud.
Ega musketärid ka mingi eriline lugemiskogemus ei ole, aga mida kõike me keeleõppimise eesmärgil ei tee.

Muide, käisin veel sellise noormehe nagu Indrek W. sünnipäevapeol. Oli vist üks viimaseid päevi, kui ma rattaga sõitsin. Kohale läksin seitsmeks ja juttu jätkus kella neljani, kui ma kella kiikasin ja mõistsin, et nüüd ei ole midagi parata, tuleb jutt katki jätta ja koju minna, muidu on järgmine päev ikka totaalselt maha kantud.

Väga vahva oleng oli. Kohtusin ühe tegelasega, kelle kohta tegin mõttelise märkuse, et temaga tuleb kindlasti suhtlemist jätkata Ega selliseid inimesi, kelle kohta sellised mõtted tekivad, kuigi palju ei ole - vahest Liis ja Diana on viimased, kelle kohta sellised mõtted tekkinud on. (seda, kuidas ma Liisi esimene kord kohtasin, ma muide mäletan väga selgelt - jõlkusime kuuekesi vist eelmisel või üleeelmisel talvel Goblini korteri poole. Probleem oli mõistagi selles, et kui meid üle lugeda, tuli välja viis inimest (ei mäleta, kes) - sestap ütlesin, et ma ikka ei saa aru, kes see kuues on. Pelevini mõjud, mõistagi. Goblin aga arvas, et see on Liis. Võib-olla ajan ma kaks õhtut segamini, aga igatahes läksime me Gobliniga igavese pika maa kuni Liisi majani ja leidsime ta üles. Ta vist jalutas koeraga ja tuli pärastpoole meiega kaasa. Oli südatalv.)

Hmmm, võib-olla Jaan ka. Temaga kohtumine oli ka igatahes sama lahe. Ma parem väga pikalt toda teemat ei arenda, sulgudest hakkab juba kõrini saama.

Igatahes, too kodanik. Kui ma oleksin sarimõrvari mõttelaadiga, siis ma mõistagi tapaksin Indrek W. ja loodaks, et ta Indreku matustele tuleb. Tunduvalt lihtsam vahend oleks ilmselt lihtsalt Indrekult küsida.

Lumehelbeke, tasa, tasa.

Mul peaks tänaseks kõik viis rolli valmis olema. On ainult kaks pool. Urr. Tahtejõud. Peab varsti ennast sundima ja tegema rollimaratoni.

Rollimängijate kokkutulekule peaks ka minema.

Huvitav, kunas lõpuks EFFi peied on?

`Twas brillig, and the slithy toves
Did gyre and gimble in the wabe:
All mimsy were the borogoves,
And the mome raths outgrabe.

Kaleidoskoop

2008-10-31T16:24:00.005+02:00

Ma istun matemaatikamaja nullkorrusel ja kirjutan blogi.
Ma olen 20 aastat vana ja aasta on 2008.
Näete, aeg on tasapisi liigestesse tagasi nihkunud
Väljas on temperatuur umbes 279 kraadi. ("Mis te, peded, mõtlete celsiustes või?" kui ajutisi klassikuid tsiteerida)

Klassik punktis a - kultuuriobjekt, kas mille väärtus on punktis a suurem teatavast konstandist või mille tuletis ja väärtus on suuremad teatavaist konstanteist antud punktis minu jaoks antud hetkseisundis. Ma muidugi ei tea, kas väärtus ongi üleüldse diferentseeruv funktsioon, ehk on. Pealegi on kõik subjektiivne.
Olen ustav postmodernismi parteirakuke, võitlen surmani absoluutse subjektiivsuse ja aadete suhtelisuse aate eest.
"I think of the postmodern attitude as that of a man who loves a very cultivated woman and knows that he cannot say to her "I love you madly", because he knows that she knows (and that she knows he knows) that these words have already been written by Barbara Cartland. Still there is a solution. He can say "As Barbara Cartland would put it, I love you madly". At this point, having avoided false innocence, having said clearly it is no longer possible to talk innocently, he will nevertheless say what he wanted to say to the woman: that he loves her in an age of lost innocence." - Umberto Eco

***
Anni kinnisest blogist (vabandan avalikustamise pärast):
...nöökisid teineteist kogu tee. Kui nad vahepeal ära väsisid, kõlas ainult: „Gringas!“ – „Beaner!“ – „Gringas!“ – „Beaner!“...
mis tuletab mulle meelde sellist mõttevahetust
"Bitch!"
"Bastard!"
"Bitch!"
"Bastard!"
...
Elu on kuradi imelik. Muide, kas keegi, kellele see eelnev mõttevahetus midagi ütleb, üleüldse loeb seda blogi? Ma mõtlen neid, kes seda vestlust originaalis teavad? Sest et ma ei suhtle ju enam kellegagi neist - Nessaga ei seo vist hetkel eriti midagi, nagu ka Sveniga, Hanna elab teises linnas ja tema tüütasin ma vist lihtsalt ära, Zepiga on vähemasti natuke suheldud ja Curu on, noh, Curu.
Veider mõtelda, aga selle kõige algus seostub mul vähemalt mõttes tolle seitsmeteistkümne aastaseks saamise peoga. (valetan muidugi, enne seda oli veel kevad ja suvi, mis seostuvad EFFiga ja sealt põhiliselt Inwe isikuga, kellega ma tol ajal kõige enam suhtlesin, aga EFF ongi juba enneminevik, juba muutumas ajaks enne seda, loogiline mõnes mõttes, kui selleks pidada minu rollimängijaks olemist) Alates sellest ajast olen ma kõik oma sünnipäevapeod maal pidanud. Ja ma loendan:
17: drägun, rotipojad, taskulamp, Hanna, Nessa, Sven, Zepp,Curu
18: Üksildane oktoobriöö. Nuff said.
19: Niisama oleskelu. Ehk pisut ARG-d ja üleüldist mindfucki ka.
20: ditto, ainult et mindfucki asemel oli larp, mis oli ka üsna mindfuck.

***
See lauba lähen ma ühe Indreku sünnipäevapeole - ta saab seitseteist, nähtavasti. Kuidagi väga noorena tundub teine.
Ei saa eriti ütelda, et aeg lendab kuradi kiiresti, sest tegelikult mahub nende nelja sünnipäeva vahele ikka roppu moodi elu. See aasta muidugi välja arvatud, sel aastal väga palju ei juhtunud.
Samas, peab tunnistama, et kuueteistkümneaastaselt olin ma juba inimene.

***
Käisin just oma põhikooli, TKoG-d vaatamas. Brutaalselt nostalgiline. Ma ei olnud seal üle aasta käinud. Ja see sein, mis on teiselt korruselt allatuelva trepi vastas on ikka sama räigelt oranžikas- ah, kõik kuidagi nii kallis, kui kõike seda kaed, nagu Urbid laulsid. (näete, postmodernism)

***

Enivrez-Vous

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."

Baudelaire

***
Käisin hiljuti RR-is, märkasin all sellist väikest õhukest "Kolme musketäri" kokkuvõetud versiooni, prantsuse keeles. Hind oli umbes 150 krooni. Mõtlesin, et liiga palju sellise äranuditud asja eest, kuigi teda ilmselt lihtsam lugeda on.
Nüüd eile, käisin ka RR-is ja märkasi nülemisel riiulil prantsuskeelse "Kolme musketäri" täisversiooni. Mõtlesin, et kui juba vihik on 150 krooni, siis on terve raamat kindlasti väga soolase hinnaga aga et ikka piiluks korra.
See maksis 90 krooni.
WTF?
Okei, ma saan aru- too alumine on keeleõppimise eesmärgil loodud ja tõenäolisel ton neid, kes tollest alumisest aru saaks, aga ülemisest mitte, Eestis kõvasti rohkem nendest, kes ülemisest ka aru saaks, (mina kuulun ka tõenäoliselt tollesse esimesse rühma) aga ikkagi, kuidagi jabur.
Ega raamat ole muidugi vasikas, et mida suurem, seda kallim.
90-kroonise variandi ostsin muuseas ära. No et ehk hakkab hammas peale - Harry Potterile ju hakkas.
***
Pisut veider, aga mulle tundub, et mu prantsuse keel hakkab aeglaselt mu saksa keelest mööda minema. Saksa keeles ei ole samas sellist kergemat lugemist sugugi nii lihtne leida - loll vabandus, mõistagi. Ei ole musketärid kerge lugemine midagi. Sõnavara on tõenäoliselt päris laiaulatuslik.
***

"Trubaduuri" kooris laulmine annab tegelikult mõnes mõttes elamuse, kui selle soone kätte saad - need rollid on muidugi sellised väga nimetute NPC-de omad, aga mulle meeldib eriti see kontrast, mis tekib eelviimase lavalviibimise ja viimase laulu vahel. (vahepeal oleme me ka viisteist sekundit laval, ag asee eriti ei loe). Ma ei oska seda võib-olla väga hästi sõnadesse panna, aga ikkagi...
Ja ma loodan, et mingid teised Noortekoori tropid või muusikaliselt pädevad inimesed seda ei loe.Kõtt! See kõik on mingi täiesti muusikaliselt ebapädev ja isiklik-emotsionaalne arvamusavaldus.
Niisiis. Eelviimase lavalviibimise ajal oleme sõdurid. Stseeni alguses joome, mängime kaarte, vestleme, murrame püsse pooleks (okei, seda tegi ainult yours truly viimase etenduse ajal, kuna rekvisiit oli vigane. Aga publik nähtavasti ei märganud) ja tantsime. Bravuurikalt ja rõõmsalt, noh sellise rõõmuga, et lähme ja lööme vaenlase varsti puruks jne. Siis läheme pisut taustale niisama olesklema, kui kaks valvurit kannavad sisse Azucena, kes on a)meie hertsogi surmavaenlase väidetav ema b)tema väikevenna kunagine mõrtsukas ja c)sõdurite silmis eriline koletis, nõid, mõrtsukas ja eriline värdjas. Mingi hetk tunneb hertsogi parem käsi Ferrando Azucena ära. Sõdurid panevad seda tähele ja hakkavad taustalt uuesti ettepoole nihkuma, ja aegalselt moodustavad tema ümber poolringi. Tähelepanu on ikka Azucenal ja hertsogil - Azucena hüüab Jumala poole ja küsib, miks Manrico, tema poeg, teda ei aita - s. t hertsog saab teada, et ta vaenlase ema on tema käes ja tunneb selle üle erilist rõõmu. Ferrando aga pomiseb aeg-ajalt "Trema!" - "Kättemaks!", sõdurid on järjest enam üles köetud, ring tõmbub ahemale ja Ferrandol ja sõduritel on sellised read, kusjuures, sõduritel on need read hoopis tugevamalt:
Infame pira sorgere,

Ah, sì, vedrai tra poco...

Né solo tuo supplizio

Sarà terreno foco!...
Mis tähendab umbes:
"Neetud nõid, sulle püstitatakse kohe tuleriit.
Aga maapealne piin pole sinu jaoks veel kõik."

Azucena nüüdsest edasi neab meid kõiki, ütleb, et Jumal karistab, teeb tugevat nägu ja nii edasi, aga teate, vennad ja seltsimehed, see kõik ei veena, sest ta silmist peegeldub kõige ehtsam hirm ja ta lauldakse lihtsalt üle - mitte iseenesest valjuselt, aga jõult(see on loomulikult minu isiklik ja emotsionaalne mulje, tegelikult laulab ta nii mitu registrit kõrgemal ja on kuulda muidugi, laulab ta muidugi mõista väga valjusti ka, aga mingit sorti brutaalset jõudu on kooril küll minu arvates ikka kõvasti selles stseenis rohkem), ta vajub põlvili, sõdurid tõmbub eriti tihedasse poolringi tema ümber(teisel pool on lava serv), paisub fortissimosse ja neil on kõige selle ajal umbes sellised read:

Le vampe dell'inferno

A te fian rogo eterno;

Ivi penare ed ardere

L'anima tua dovrà!
mis tähendab umbes midagi sellist, et tema hing saab põlema veel teises tules - kuradi tuleriidal.
Ja kogu selle stseeni ajal tunnevad soldatid end sama hästi kui vaatuse alguses, kaarte mängides ja juues - see on ehtne nauding.Tõesti - see on üks meeldivamaid sulaselgelt sadistlikke kohti üldse. Me oleme oma vaenlasest tugevamad, saadame ta varsti karmide piinade sisse, tema ilmselgelt kardab, kuigi ta teeb nägu, et on sellest üle ja ta on täielikult meie võimuses.

Aga igastahes, see teine asi siis ka.
See teine asi on Miserere - Issand, halasta
Seal me enam laval ei ole, laulame lava tagant - kaheksahäälne meeskoor, a cappella.
Laval toimuvas ei ole ma päris kindel - vist Leonora räägib oma armastatu Manricoga, kes on hertsog Di Luna kätte vangi langenud - ja taustal kõlab palve surmamineja eest - kes on siis vist Azucena või Manrico või mõlemad.
Ja meil on siis:

Miserere d'un'alma già vicina

Alla partenza che non haritorno!

Miserere di lei, bontà divina,

Preda non sia dell'infernal soggiorno!
mis tähendab umbes:
Issand, halasta sellele hingele,
kes on asumas retkele sinna, kust pole tagasiteed.
Issand halasta talle igavese kohtu ees,
ära saada teda igavese hukatuse sisse.

Hästi õrn koor on. Palve kellegi hinge eest, kes on põhimõtteliselt su vaenlane. Ära saada teda igavese hukatuse sisse.
Nii. Nüüd võrrelge sõduritega, kes tahtsid just vastupidist - mingu see nõid põrgusse. Kahjurõõm. Kättemaks.
Ja nüüd siis halastus. Palve vaenlase hinge eest.

Ma ei tea, võib-olla olen ma imelik, aga minusse jätab see kontrast igatahes mingisuguse jälje. Kõneleb kuidagi isiksuse erinevate äärmustega. Tekib tasakaal. Iseendas.

***
On kevad, vahest aprill. Matemaatikamaja fuajee. Rahvast on palju, mul on vist loengud läbi. Trügin trepikotta välja. Siis näen ühte inimest, kellele tere enam-vähem kohtudes ütlen,aga see on ka enam-vähem kõik. Ütleme teineteisele "Tere" ja ta läheb trepist üles. Selline igapäevane hetk.
Ainult et minul võttis sõna otseses mõttes põlvist nõrgaks see, kui kaunis too teine kodanik oli. Ei, mingeid tundeid sellega ei kaasnenud. Lihtsalt tõik, et inimene võib nõnda ilus olla. Jäin tükk aega vahtima, siis pöörasin ringi ja läksin majast välja.

***
Vaatan ja kõik on nii selge, sest prillid on ees...
Jah, see on tõsi. Mul on nüüd prillid. Varsti tuleb jää ka maha, siis rattaga enam ka sõita ei saa, nii et tuleb selline total makeover - jalgratas ja nahktagi jäävad kevadet ootama, panen prillid ette, pika mantli selga ja hakkan bussiga ülikoolis käima nagu viisakas ja viks noormees kunagi, selle asemel, et ambaali kombel nahktagis jalgrattaga süütuid jalakäijaid hirmutada.

***
Mida tahab tenor meile ütelda?

31. oktoober, 2006

2008-10-31T15:16:00.003+02:00

Aasta on 2006.
Ma olen 20 aastat vana.
Ma tean, et see võib minna kergesse vastuollu sellega, et ma olen sündinud aastal 1988, aga põrgusse, ma olen matemaatik, ma võin defineerida mingi algebra, kus see tõene on. Elu, näiteks.
Mittekommutatiivne rühm.
Maailm on muidugi seesama 2008nda aasta oma. 2006ndal aastal ei olnud ju Taskut, näiteks.
Ja rattaga ma siis ka linnas ei sõitnud. Sõitsin maal. Nagu mu blogi-arhiivist välja võib lugeda, kirjutasin ma siis Guiheni-lugusid. (Sellest on kaks aastat möödas. Masendav. Ma olen nii alla käinud)
Täna kell kaksteist sai mu päeva ainuke praktikum läbi. Ilus päev oli, või noh, vihma ei sadanud. Hulkusin linnas, käisin Tudengites söömas. Hästi hea teenindus oli, oleks tippi jätnud või midagi, aga ma maksin kaardiga, sularaha ei olnud. Hakkasin siis kodu poole sõitma. Järsku hüüab mind Mialee, kes on parajasti üht last hoidmas. Kõnnime ja istume siis mööda linna ringi ja räägime. Mialee annab lapse emale tagasi, kõnnime edasi. Päris palju kõndisime, kesklinnast Vahuri poole ja tagasi, näiteks.
Võib-olla oli see Tuneesias käik, mis seda põhjustas. Võib-olla sügis või midagi. Aga igatahes, mul oli tunne, nagu oleks ma olnud nii kolm aastat kusagil välismaal, kõik mu Eestis olevad suhted oleks katkenud ja nüüd oleks ma nii mõneks päevaks tagasi tulnud. Sihuke tunne, nagu oleks Mialee näiteks mu vana klassiõde või midagi - einoh, et tore inimene ja täitsa tore on vestelda ka, aga noh, samas, mis seal ikka nii väga erilist. Ja umbes selline tunne tekkis kõikide tutvuste peale mõeldes - et noh, kenad inimesed ja puha, aga noh, samas lihtsalt mingid endised tuttavad või nii - ja noh, ütleme tere ja puha ja siis lähen tagasi sinna kohta, kus mu reaalne seltsielu on ja unustan nad täitsa ära. Sest nad on lihtsalt mingid tuttavad, ei midagi enamat.
Sellist kohta otseloomulikult ei ole. Aega võib-olla samas isegi oleks.
Loogiline mõnes mõttes, sest kui ma tõesti olen aastas 2006, siis on sellised inimesed nagu Vahur või Mialee minu jaoks üsnagi võõrad ja näiteks mõnede nooremate tuttavate puhul ma tajun, et aastal 2006 olid nad ju nii väikesed, et ma ei saaksi nendega suhelda. Mõni on ju alles neliteist. (ei, mul ei ole midagi neljateistkümneaastaste ega nooremate vastu. Lihtsalt, ma tajun, kuidas minu tutvusringkond igati loogilistel põhjustel koos minuga vaikselt vananeb ja kuidas mu tutvusringkonnas reaalselt kahaneb näituseks gümnasistide hulk - näete, maailm on ikkagi aastas 2008) Neid aga, kes olid tol ajal minu sõbrad, pole praegu enam olemas. Ausalt ka, nad on hoopis mingid teised inimesed. Ja enamikuga ma niikuinii enam ei suhtle, kas on elu meid niisama lahku viinud, pole põhjust suhelda olnud, olen mõne inimese jaoks liiga tüütu olnud või olen tajunud, et selle inimesega ikka ei taha eriti suhelda. Nii et mul ei ole punktis 2006-Tartu-2008 lähedasi sõpru.
Eks ta ole.
The only living boy in New York.
Või kui täpsem olla, siis the only living boy in 2006, Tartu, 2008.

Nüüd algab november. Ma kardan, et sellega kaasneb ka rongijaam. Aga praegu vähemasti läheb mul hästi. Ma usun, et see tunne sõprade kohta läheb ka üle.
I keep passing the open windows.

p-aadiline arv

2008-10-24T14:38:00.002+03:00

Mul on sügavalt kahju sulle seda teatada, lugeja, aga kahjuks ei räägi ma selles postituses sellest põnevast mittearhimeedilisest arvuhulgast, mida pealkiri lubab. Tegelikult on nad täitsa huvitavad, näe, siin on Wikipedia artikkel.
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel viibib/viibis Eestis ilmakuulus matemaatik Per Enflo. Pidas eile loengu, vist invariantsetest alamruumidest. Matemaatikamajas oli all kuulutus väljas, mulle meeldis eriti, kuidas oli märgitud, et kasutatakse ainult lihtsaid ja üldtuntuid mõisteid nagu näiteks Banachi ruum, operaatori spekter ja kaasoperaator. (Ei, mina ei teadnud ka, mis nad tähendavad. Banachi ruumi tähenduse sain, tõsi küll, teada) Andis paraja tunnetuse, kus asub see matemaatika millega kui just mitte tänapäeval siis vähemasti eelmise sajandi teisel poolel tegeletakse. Loengut kuulata oli sihuke tunne nagu loeks mingit luuletust võõrkeeles, mida kuigi hästi ei valda - kohati kõlab väga kaunilt, mõned kohad, mõned fraasid on täiesti loogilised ja mõistetavad, aga üleüldises plaanis on ikkagi tegu müstikaga.
Muide, see tuletab mulle meelde, et ma ostsin Tunise raamatupoest prantsuskeelse Harry Potteri kolmanda osa. Kummaline on, et ma suudan seda täiesti normaalselt lugeda - peab ilmselt hankima ka mingi HP näiteks heebrea keeles ja siis ka proovima - ja kui ma siis ka aru saan, on selge, et HP võõrkeeles lugemisel pole mingit seost keeleoskusega, sest need raamatud on mul konkreetselt peas.
Ahjaa, Tuneesia. Sellest peaks vist ka rääkima. Aga teate, ma ei suuda pikalt üht ja sama blogipostitust kirjutada, kuna mul ei ole piisavalt kannatlikkust - just sellepärast ei ole minust saanud staarblogijat- muidugi on oma osa selles, et kirjutan harva, tuimalt, ebaisikupäraselt ja igavatest asjadest ning kõigele lisaks ei pane ma pilte ka üles. Aga igatahes, Tuneesia on vist selline asi, millest ma suudan rääkida mingeid kilde - nagu näiteks Jugurtha laud, millest miskipärast Wikipedias artiklit ei ole - kahju küll - kunagise sõjapealiku Jugurtha kindlus - mesa - ehk lameda tipuga mägi. Me magasime selle peal. Vaatasime päikeseloojangut ka. Mäe otsa viis meid pool teed kohalik rahvuskaart, kes alguses seletasid, et sinna mäkke praegu minna on võimatu - impossiblé - aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja pärast kokku umbes kolm tundi rahvuskaardi (mitte päris see, mis politsei) jaoskonnas istumist, viidi meid kohale. Edasi, mäe otsa ja väikesesse majakesse (mahajäetud mošee? me päris täpselt aru ei saanudki, ag amingi püha koht see ilmselt oli) viis meid edasi üks päris kohalik, vist karjus, kes seal üleval meile natuke ringi näitas, prantsuse keeles asju seletas, meile teed pakkus ja meiega koos seal ööbis. Mul ei ole selle kogemuse jaoks eriti sõnu - sürreaalne oleks vist üks ja teine oleks säärane mõte, et kui Jumal oleks olemas, oleks ta arvavasti midagi sellist (siinkirjutaja on teadupärast tugev agnostik). Aga meie ja giidi vaheline suhtlus oli kohutavalt meeldiv, sest meie vaheline suhtlus sai toimuda ainult läbi viipekeele ja minu väga nõrga prantsuse keele - aga teate, sellest piisas. Selline hästi lihtne suhtlus, aga see oli kuidagi väga ebamaine.

Les grenouilles. *mees teeb konna häält, pärast seda kui me oleme maas konna näinud*
Comme un petit garcon *teeb nutva lapse häält*

Ausalt, Jugurtha laud oli vägev.

Ja tuneeslased on väga külalislahked. Vahel isegi liiga külalislahked.

Ja Couchsurfing on umbes sama lahe kui tõeline anarhism aga selle vahega, et see reaalselt toimib ka.

Teadaanne

2008-10-07T21:49:00.002+03:00

11-18 oktoober olen Tuneesias ja seega tavameetodeid kasutades kättesaamatu. Kes leiab, et tal on kiiremas korras vaja mulle mingeid tähtsaid sõnumeid saata (a la abieluettepanek või minu universumi ülemvalitsejaks kroonimisest teatamine) tehke palun seda enne 11ndat.

Happy unbirthday to me!

2008-09-22T21:40:00.002+03:00

Kuigi homme ma kahjuks seda vahvat päeva tähistada ei saa. Nojah, vähemalt on siis täna mul see võimalus. Homme peaks ma jällegi kinki saama, nii et hea igat pidi.
Elasin üle Tähe Perepäevad nädalavahetusel. Lõpuks ei tahtnud Bernoullist enam midagi teada. Järgmine päev lähen ülikooli ja kelle võrrandi kujust meile seal dif. võrrandites räägitakse? Väga õige- Bernoulli omast.

Lugesin just Wikipediast järgmise lause: "Although there is no uncontroversial evidence of child sacrifice in the Olmec civilization, full skeletons of newborn or unborn infants, as well as dismembered femurs and skulls, have been found at the El Manatí sacrificial blog. "
How cool is that?

Muide, ma nägin täna unes, et kohtasin mingid väga eraldunud orus elavat Vanu Jumalaid austavat paljulapselist perekonda. Kuidagi hästi õõvastav oli. Mäletan näiteks vanaema, kes voolis mingist plastiliinist kombitsaid ja põimis neid mingil altarinurgal omavahel, ise lauldes mingil vaimuliku rahvalaulu viisil "Iä! Iä! Cthulhu ftaghn". Tuli välja, et see plastiliin oli tegelikult juust, milles oligi kogu asja iva - see oli kuidagi Vanade Jumalatega seotud juust, mis tuli mingist väga kummalisest allikast, ei teagi kust. Jube rõve oli, igastahes, aga pereisa söötis oma lapsi sellega, et neist saaksid sellised poolenisti ebainimlikud cthulhu mõjutustega olendid. Ma sõin ka, et saada tugevamaks kui see perekond, et nendest võitu saada ja pereisalt välja pressida, kuidas siit välja saab, aga kui ma juba välja olin pääsenud, tundsin ma, et minus on midagi muutunud

Kuuldused minu blogi surmast on tugevasti liialdatud

2008-09-16T16:41:00.002+03:00

...ja seda enam, et minu teada mingeid vastavaid kuuldusi polegi olnud - ja tühja hulga kohta kehtivad teadupärast kõik väited - seega ka see, et tegemist on tugevalt liialdatutega.

Tegelikult on mu blogi elus ja terve, mida mu enda kohta üleüldse väita ei saa - elus olen, aga terve mitte. (nohu, aga see on praegu niivõrd igav ja tavaline, nagu Tering seda mulle bussis ütles, et see ei ole väärt isegi kogu seda pikka lauset, mis ma senimaani kirja olen pannud ja aina pikemaks läheb - näe, läks veelgi pikemaks!)
Nüüd ma olen teise kursuse matemaatikatudeng.
Suve poolest on mul siin blogis ka mingid draftid poolvalmis kirjutet. Nt "Don't worry! You can fight crime now" mis ilmselt pidi rääkima Põhja- ja Baltimaade laulupeost, mis sai olematu meediakajastuse. Samuti on mul selline postituse algus:

See kõik on nii tülgastav! Andke mulle kirvest!

Mäletan, et lugesin hiljuti romaani (ma usun, et see oli Murakami "Hard-boiled Wonderland and the End of the World" aga päris kindel ei ole), kus mingi tegelane teoretiseeris sellise romaani üle, mille lõpp on kusagil keset raamatut. Et noh, muidu on ju aru saada, et lõpp tuleb nüüd, kui lugeja näeb, et raamat füüsiliselt otsa saab - aga kui lugeja näeb, et raamat veel edasi läheb, võib see lõpp talle täitsa ootamatuna tunduda - ja ega pärast lõppu olev osa ka päris tühjad leheküljed või seosetu ila ole - muidu saaks ju edasi piiludes aru, et see os aon pärast lõppu - ikka sõnad on normaalsed, laused ka, ilmselt sobivad need laused ka kokku, naiivsem lugeja võib isegi uskuma jääda, et raamat läheb edasi, kuigi on üsna selge, et romaan lõppes seal kusagil enne raamatu füüsilist lõppu ära.
Mul oli täna selline tunne, et minu elu või maailm lõppes ära, aga segadusse ajamiseks tuleb mingi selline hämu edasi, et ma kohe aru ei saaks.

Igastahes, nüüd on sügis käes. Lühikonspekt imelikele tegelastele, keda mu eraelu huvitab:
*Märkamisajal ei käinud
*"Rujas" laulsin
*Õpin ikka veel matemaatikat
*Majaga ei ole maal lood hästi
*Koolis käin ikka veel jalgrattaga
*Dani larpil käisin
*Andy larpil käisin
*Allyga kavatseme ikka veel larpi teha
*Urg läks eksiili
*Naftahind on väga järsult langenud - s.t jätkub seda maailma veel mõneks ajaks
*Kui just muidugi LHC... - aga selle kontrollimiseks on alati olemas www.hastelargehadroncolliderdestroyedthewordyet.com
Aga muud ma hetkel ütelda ei oskagi. Noh, linnuke on kirjas.

De reĝojn kaj brasikojn

2008-07-24T16:55:00.002+03:00

Min tre amuziĝas, ke vi kredeble ne komprenas, ke mi ĉi tie skribas. Tial mi skribas esperante.

Lastatempe mi eksciis strangaj aferoj koncerne kelkaj amikoj. Unu afero estas trista. Mi ne havas kredi, ke tio ebla estus, sed tio estus vero. La vivo estas bizara.

Pli pozitive, S. ne estas gejofobia. Tio estis unu ŝerco. Mi ekkredetis, ki li estas unu.

Mi ĝisdatigis miaj listo de legitaj libroj. Aperas, ke mi havas legi ĉirkaŭ sesdek kvin libroj dum unu jaro. Deprima.

Estis naskiĝtago de Goblin en la lasta ĵaŭdo. Li estas jure plenaĝa. Estas stranga. (Parenteze, mi revis hodiaŭ, ke Goblin provas rompi miajn ripojn por mi ŝanĝas mian voĉdonon. )

Ni ludis dendon hieraŭ. Mi kaj Goblin farigis la enhavo de ludo en Krooks frue. Estis perversa, sed ni ne havas inspiron. Unu ĵurnalistino de Postimees estis tie. Unu artiklo koncerne la ludo
publikiĝos. Fortimigo.

Mi volas kontaktigi kun Alleria koncerne larpo. Kaj kun Dani koncerne alia larpo. Sed Dani kredas ke ŝi ne povas tion organizi. Folko venos.

Random page

2008-07-02T14:45:00.004+03:00

Et te teaksite:
Wiki, mis on pühendatud Piibli lolcati tõlkimisel. Ma tsiteerin:

1 Oh hai. In teh beginnin Ceiling Cat maded teh skiez An da Urfs, but he did not eated dem.

Revelation 22:20- BRB

Lugesin eile "Orüksi ja ruiga" läbi. Otseselt masendav ei olnud, aga hea (olla) ka kordagi ei olnud. Mõni hetk oli küll vastik. Nagu kergelt haige olemine - midagi on kogu aeg pahasti, vahel on hullem ka, hea ei ole. Aga ega ma düstoopialt erilist rõõmupillerkaari ei ootagi. Hirmus on see, et kui juhtub ime ja me pääseme energiamaailmalõpust tänu nutikatele teadlastele, on see üsnagi usutav tulevikuväljavaade.

Ma ei ole ammu oma loetud raamatute nimekirja uuendanud. Ma ei viitsi eriti. Ja omatud raamatute nimekiri on veel arhailisem.

Uuendasin passi ja IDkaardi. Särgi info saatsin ka ära. Rihole on Veneetsia asjus vastamata. Kurat.

Goblin on nähtavasti Tartus tagasi.

Tegelikult tahtsin ma postitada ühe vabas vormis kirjutise uskumisest, mille ma mingi hetk valmis kirjutasin, aga miskipärast kirjutan ma suvalist jora.

Peaks endale mingid lahedad tagid välja mõtlema või nendest üleüldse loobuma

"Orüks ja ruik" on tegelikult täitsa hea. Sandri "13 talvist hetke" tegelikult ei ole. "Kuningas Stahhi ajujaht" on bullshit.

Soovitan filmi nimega "Happiness". Musta huumori sõpradele.

Kas sina oled juba apokalüpsise jaoks valmistunud? Mitte selle ökoloogilise värgenduse, millest Hanrahan ja Wild räägivad, vaid sellest, millest on vist juttu Piiblis. Et mõnede jutu järgi võetakse mõned taevasse ära - kuidas siis lähedastele edastada, mis juhtus. Ja peale selle, äkki on ilmalõpp juba juhtunud? Vaata seda saiti siin.

Kui lüüa Wikipediasse sisse "Lists of problems", siis tuleb ette leht, mis pakub järgnevaid võimalusi:

Ma armastan muidugimõista ka xkcd-d. Ja toda Discovery-kanali reklaami ka.

Boom de yada!

Warning! Memetic hazard!

2008-06-25T13:35:00.004+03:00

Hanrahan sooritas memeetilise rünnaku.
Kui asi nõnda edasi läheb, hakkan edastama ka kettkirju stiilis "Saatke see kiri edasi kolmekümnele isikule ja suured Ameerika firmad annavad raha, et toita ja ravida üht teatavat vaest väikest ühejalgset aidsihaiget seitsmeaastast Somaalia tüdrukut, ilma sinuta ta sureb!" aga ega see üks pisike meem veel midagi tee. Loodame.
Niisiis:

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Olin üheksa aastat vana. Käisin Tartu Kommertsgümnaasiumis, õigemini, praeguseks oli üsna kindalt suvevaheaeg juba käes. Algkool kestis, õudus nimega põhikool oli aastate taga ja elu oli ilus.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Pass ja IDkaart uuendada.

Mõtelda välja, kas ma lähen Veneetsiasse või ei ja sellest Rihole teada anda.

Minna ja lasta enesele Noortekoori särk ära teha.
Allyga "10 väikese neegri" asjus ühendust võtta.
Uus "Täheaeg" kusagilt hankida. Seal on ju Dani lugu sees.

3. Lemmiksnäkid?
Oliivid hallitusjuustu ja punase veiniga. Tume šokolaad, soovitatavalt kirsi oma. Maasikad, nii mets- kui ka tavalised. Nood Soome broileripallid Tai kastmega. Viinamarjad.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Uuh, raske küsimus. Teeks/laseks teha maamaja korda. Päikesepaneele paneks ehk isegi ka, naftahindade tõusu ja Hanrahani ja Wildi kolekirjandust lugedes. Ostaks massiivselt kirjandust ja muusikat, uue raamaturiiuli ostaks ka. Epikuurlus saaks ilmselt uue taseme. Investeeriks tõenäoliselt ka. Finantseeriks sellega välismaal õppimist. Ja miskeid larpe.

5. Kohad, kus oled elanud?Tartus, Anne 88-s ja praegu Kaunase pst 82-s. Mägede talus. Haapsalus, tädi perekonna juuresl. Ega rohkem eriti vast ei tulegi, kui mitte just väga suurte mööndustega, et nimekiri pikem tuleks, arvestada Vietnami IMO-hotelli, Urgu, Goblini kodu, Curu kodu ja HTG-d. Aga ärge te neid viimaseid asju uskuge.

Igatahes, Goblin, Dani, Mialee, Andeora ja Marten, kui te seda meemi täidate ja edasi saadate, annab Coca-Cola kompanii väikesele vaesele ühe käega Zahrale raha tänase päeva söögi ja ühe õlle jaoks. Või ratsionaliseerige seda asja enda jaoks kuidagi teisiti, kuidas aga endale meeldib.

Fimbulsvinter

2008-06-16T08:17:00.003+03:00

Kahetsege pattu, lihtsurelikud, ilmalõpp on kohe-kohe käes.
Võinoh, nõnda ma eilases Söömaklubis kuulda sain.Kohal olid juhtivad eshatoloogid ja jutt käis maailmalõpust.
Ühesõnaga, räägiti ja räägiti ja mind veendi küll päris kõvasti selles, et näiteks Goblini blogis olev maailmalõpuloendur on ilmselt isegi üsna täpne ja vanadel maiadel läheb ka asi häirivalt täppi ja et maailmalõpp (või õigemini punkt, kus toimuvad pöördumatud muutused ja kõik, kõik variseb kokku, mis juhtuvat siis, kui naftabarreli hind jõuab 200 dollari piirile) on nii umbes viie aasta pärast käes. Ja et see on üsna realistlik stsenaarium ka mitteskisofreenikutele.

There's no future, no future
No future for you

Peale selle räägivad õnnetuseprohvetid, et me ei lange mingile varasemale arengutasemele tagasi, sest kõik on otsa saamas. Guugeldatagu "peak everything" ja saadagu suures hulgas kolekirjandust.

Pärast eilset vestlust oli mul tunne, et mul on aega viis aastat. See ei ole iseenesest nii lühike aeg. Lapselapsi näeb tõenäoliselt küll sama hästi kui oma eesnääret, aga noh, muud elu jõuab ikka elada küll. Carpe diem. Mida jõuan ma selle ajaga teha, mida kogeda. Mul ei ole aega raisata. Ometi istun siin ja kirjan bloggi. Egas jah, nii et teie, kes te seda loete, selle postituse jaoks võtsin oma viiest aastast oma mõnikümmend minutit. Olge tänulikud.
(Ma olen tegelikult tahtnud minna tegema magistrit/doktorit välismaale, kuhugi Lääne-Euroopasse või Ameerikasse, aga nojah, ilmalõpu ajal on kodune pind vist üks strateegiliselt paremaid kohti. Pealegi, kellel pärast ilmalõppu AI-d või diskreetse matemaatika probleemide lahendusi ikka vaja läheb. Või CERNi või Yang-Millsi teooriat. Üks klaaspärlimäng kõik, hea, kui ellugi jääb.)
Ehk panid õnnetusekaarnad kusagil siiski viltu. Või on praegune naftahindade jama ajutine ja me saame nii kümmekond aastat ajapikendust. Ja 2016. aastal lähevad neil seal Prantsusmaal too termotuumakatsetused korda (teate küll, too tokamak) ja õnn tuleb ka meie õuele.
Aga parajasti hirmutasid nad mind küll ära. Elada tahaks, hetkele. Aga ma arvan, et viie aastaga ma jõuan selle ära elada ja proovida, mis elamist väärt on.

No future (x3)
For you
No future (x3)
For me
No future (x3)
For you
No future, no future
For you

Peaks panema blogisse analoogilise näituri nagu Goblinil on, aga mitte mingi kindla kuupäevani, vaid naftahinna asjus - et iga päev uploadib kusagilt naftahinna, ja siis märgib, kui lähedal asi 200 dollarile per barrel on. Praegu on vist umbes 137?

Noh, Ippolit, mis tunne on? Mida sa oma järelejäänud ajaga teha plaanid?

EDIT: Näe, surfan Slashdotis ja vaata, mida kõike mu silmad ei näe - pisilased, kes teevad prahist naftat. Ehk on veel lootust?
PS. Veeautost kuulsin ma ka, aitäh.

Abstraktsed andmetüübid

2008-06-12T22:03:00.002+03:00

Istun kodus ja üritan OOPi eksamiks valmistuda. Tegelikult oleks selle jaoks vaja tõenöoliselt ka mingeid programme kirjutada ja puha, aga praegu loen lihtsalt materjale läbi.
Nüüd on minu blogil kah too rakendus, mis lubab seda näidata, kes midagi kirjutand on. Saan oma RSSfeedist mõned asjad ära kaotada, saabki üles rohkem ruumi.
Aeg on läinud üsnagi üksluiselt, seltsielu kah kuidagi hajuvalt, samas, imestada ei tasu, sess on ju.

Ahjaa, midagi siiski toimus -käisin üle ropult pika aja taas larbil. Noh, too Curu vampiirlarp. Selline lihtne roll oli - Igor, tsombi(d). Ajasid pea kõveraks, lasid end enne mängu laibaks meikida, käed panid tõmblema ja üht jalga lonkama ja oligi pool rolli valmis. Alguses sebisin niisama ringi, aga mingi hetk nägin Sillu mängit' Miimi, kes kandis kaasas malelauda. Mina kui malearmastaja zombi, tegin ettepaneku mängida. Mängisimegi. Nagu pärast välja tuli, oli meievaheline malemäng võimalik moodul, mis teostus ja põhjustas teatavaid mänguväliseid tagajärgi. IG ei saanudki ma teada, et midagi sellest oli, aga kui teie mängu ümber on kogunenud neljast GMist kolm, siis OG aimad, et ilmselt on siin midagi olulist mängus. Nimelt olid GMid kokku leppind, et kui me nuppe ära võtame, hakkavad mingid tegelased ära langema. Mingi hetk me vahetasime lipud. :P. Aga too oli muide Sillu poolt hea käik, muidu oleksin talle üsnagi palju kahju teinud. Lõpuks õnnestus mul nõnda mängida, et mulle jäi kätte vanker ja pudinad ja Sillule/Miimile vist ainult kuningas ja pudinad. Siis ta andis alla. Enter Papa Ghede/Grimmu. Küsib selliselt üliviisaka häälega, et me mängime, jah. Zombi on selles mõttes tore olla, et kui ma oleks näituseks vampiir olnud, oleks ma ilmselt ära tabanud, et ta on rõhutatult liiga viisakas (loe: vihane kui kurat) ja kartma hakanud. Aga nähtavasti ta minu peale pahane ei olnud. Mängisime samuti. Võitsin samuti. Kuna pärast selgus, et Miim oli Surma (too apokalüptiline ratsanik) alge, siis olin ma mõnes mõttes kaks korda Surmale males pähe teinud. Take that, Antonius Block. (muide, ma vaatasin täna "Seventh seal"-i ära. Oli isegi päris vaadatav laast, mõjuv igatahes, jätti täitsa hea maigu suhu).
Ühesõnaga, pärast teist malemängu kutsuti mind isikuks, kes pidi rahvast läbi otsima (kuna Apostlid olid tolle kokkukukkumise pärast paanikas). Konfiskeeriti üle kümne artefakti ja hirmutati niisama rahvast. Ma ei mõistnud Die tegelast korralikult läbi otsida ja pidin teda valvama jääma. Valvasin mängu lõpuni, kuni maailm täiesti juhuslike sündmuste jada tõttu hävitati.
Pärast mängu intervjueerisin pooli mängijaid, et teada saada, mis kamm oli, läksin natuke Goblini pärast närvi ja olin kaua-kaua üleval, magada ei saandki korralikult, külmetasin saalis, hommikul läksin bussi peale ja Tartus magasin kodus päeval veel neli tundi.
Teisiba oli mat-anaal II eksam. Sain kokkuvõttes B, päris hea tulemus. Algebras ja geomeetrias aga D. Nojah, eks ta ole. Unetus ja puha. (kuigi, enne matanaali ma ka korralikult ei maganud. Aga mis sa enam teed. Cum laudet ilmselt kah ei saa, aga keda too cum laude ikka huvitab.)
Vihma sadas. Kohtasin inimesi, mitte küll kauaks.
Täna kohtasin mõnda inimest seoses esperantoga. Mingi plaan on teda hakata väikse rühmaga augustis-septembris õppima - kel huvi ja kes tol ajal Tartus on, andku teada, seltsis segasem.
Anni kutsus täna salsapeole ka, aga kuna linnas rattaga ringitiirutades sõitsin vist umbes viisteist-kakskümmend kilomeetrit maha ( mobiil ei tahtnud hästi laadida, viisin Lõunakeskusesse parandusse, siis esperanto-kohtumisele Jaani kirikus, siis Lõunakeskusesse tagasi ja siis koju). Jaksu polnud enam. Nojah, vabandan siinkohal.
And now for something completely different:
Ten reasons against gay marriage:
1) Being gay is not natural. Real Americans always reject unnatural things like eyeglasses, polyester, liposuction and air conditioning.
2) Gay marriage will encourage people to be gay, in the same way that hanging around tall people will make you tall.
3) Legalizing gay marriage will open the door to all kinds of crazy behavior. People may even wish to marry their pets because a dog has legal standing and can sign a marriage contract.
4) Straight marriage has been around a long time and hasn't changed at all; women are still property, blacks still can't marry whites, and divorce is still illegal.
5) Straight marriage will be less meaningful if gay marriage were allowed; the sanctity of Britney Spears' 55-hour just-for-fun marriage would be destroyed.
6) Straight marriages are valid because they produce children. Gay couples, infertile couples, and old people shouldn't be allowed to marry because our orphanages aren't full yet, and the world needs more children.
7) Obviously gay parents will raise gay children, since straight parents only raise straight children.
8) Gay marriage is not supported by religion. In a theocracy like ours, the values of one religion are imposed on the entire country. That's why we have only one religion in America.
9) Children can never succeed without a male and a female role model at home. That's why we as a society expressly forbid single parents to raise children.
10) Gay marriage will change the foundation of society; we could never adapt to new social norms. Just like we haven't adapted to cars, the service-sector economy, or longer life spans?

Considering EFF

2008-06-05T13:36:00.002+03:00

Ma ei oska oma blogisse videosid panna,sestap linkan. Jah, ma tean, et neid on kole tüütu klikkida.

We'll meet again.

Lihtsalt, EFFi pärast. Õigupoolest peaks vist tegema eraldi EFFispetsiifilise video, sest tegelikult tahtsin ma lihtsalt toda lugu, aga ma ei oska noid videosid kokku panna.
Nii et siis, EFFi mälestuseks.

So will you please say "Hello"
To the folks that I know
Tell them I won't be long
They'll be happy to know
That as you saw me go
I was singing this song

Mais tu es pur et tu viens d'une étoile...

2008-06-04T12:42:00.002+03:00

Olen kodus.

Vürst Mõškin ja Väike Prints on häirivalt sarnased. Eriti keeltes, kus mõlemad on prince või midagi sarnast. Le Petit Prince Mychkine.

Eile oli algebra ja geomeetria eksam. MItte päris läbikukkumine aga läks halvemini kui ootasin. Samas, eelmine öö magasin halvasti ja mõistus ei töötanud. Vahepeal sodisin niisama mustandipaberit, kirjutades nt. I will derive! või joonistades kilbi ja mõõgaga mehe, kes karjub "THIS IS ALGEBRA!". Siis mõtlesin natuke, üritasin mingit ülesannet lahendada või meelde tuletada, mida konkreetne asi tähendab. Siis kaldus tähelepanu kõrvale ja üritasin meelde tuletada, milles seisnes üks teine asi, millest ma osa teinud olin. Siis joonistasin mustandisse selle koomiksi ja leidsin, et lähedal peab mingi kass leiduma. Üritasin tuletada võrrandit punkti kaugust sirgest ruumis, siis võtsin tuletise. I will derive!

Siis täiendasin joonist intelligentsuse ja mõttelageduse kohta, laiendades joonist vasakule poole ja kirjutades "Human proximity to coffee" ja pikendades jooni vastavalt nii, nagu peab.

Peale AG eksami - võiks vist veel ära mainida selle, et reedel olin tänavamuusik. Suht lahe oli - ja sellist kooslust ei kohta ilmselt iga päev (löökriistad (prügikast, trummipulk ja õllepudel, millega Uku muide väga head saundi tegi), akustiline kitarr ja kaks flööti). Isegi raha saime.

Midagi konkreetset ei mänginud, põhiliselt improvisatsioon. Aga väga mõnus kogemus oli.

Laupäeval käisin Oskari pool Katani asustajaid mängimas, mille Teie Tagasihoidlik Jutustaja ka võitis.

Pühapäeval käisin Anni pool. Oli Jutustamata Lugude Instituudi (noh, Talveöö ja Kettalarbi korraldajad, ümardades) pärastlarbikokkusaamine. Vaatasime filmi nimega FC Venus. Sõime créme bruléed. Vestlesime niisama. Ahjaa, ma panin oma Kettalarbi pildid ka kuhugi üles.

Mis veel - ahjaa, reede õhtul meenutasime Goblini ja Daniga EFFi. Ja üks inimene ütles reedel vist täiesti naiivselt ühe fraasi mis mind meeldivalt rõõmustas - lihtsalt, hea meel, selle üle, et tegu ongi vist hea inimesega.

EFF on aga täiesti ametlikult maas. Nojah, eks ta ole.

- Qui aimes-tu le mieux, homme enigmatique, dis? ton père, ta mère, ta soeur ou ton frère?
- Je n'ai ni père, ni mère, ni soeur, ni frère.
- Tes amis?
-Vous vous servez là d'une parole dont le sens m'est resté jusqu'à ce jour inconnu.
- Ta patrie?
- J'ignore sous quelle latitude elle est située.
- La beauté?
- Je l'aimerais volontiers, déesse et immortelle.
- L'or?
- Je le hais comme vous haïssez Dieu.
- Eh! qu'aimes-tu donc, extraordinaire étranger?
- J'aime les nuages... les nuages qui passent... là-bas... là-bas... les merveilleux nuages!

Baudelaire: Petits poèmes en prose, I (1869)

Bloginadiir

2008-05-29T13:08:00.003+03:00

Madalale olen langenud, aga siin on miskine test. Jah, on küll allakäik.
(Üleüldiselt tundub ka, et loomastumine on alanud. Pole juba tükk aega mingeid matemaatilisi probleeme lahendanud. Tahaks samas)

Advanced Global Personality Test Results

Extraversion	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	46%
Stability	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	66%
Orderliness	\|\|\|\|\|\|	26%
Accommodation	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	42%
Interdependence	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	63%
Intellectual	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	82%
Mystical	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Artistic	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	70%
Religious	\|\|\|\|	16%
Hedonism	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Materialism	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Narcissism	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	63%
Adventurousness	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Work ethic	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Humanitarian	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	63%
Conflict seeking	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Need to dominate	\|\|\|\|\|\|	30%

Romantic	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	50%
Avoidant	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	56%
Anti-authority	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	63%
Wealth	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Dependency	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	70%
Change averse	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	56%
Cautiousness	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	70%
Individuality	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	70%
Sexuality	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Peter pan complex	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Family drive	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Physical Fitness	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	%
Histrionic	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	36%
Paranoia	\|\|\|\|\|\|	30%
Vanity	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%
Honor	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	50%
Thriftiness	\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|\|	43%

Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com

trait snapshot:
messy, tough, disorganized, fearless, not rule conscious, likes the unknown, rarely worries, rash, attracted to the counter culture, rarely irritated, positive, resilient, abstract, not a perfectionist, risk taker, strange, weird, self reliant, leisurely, dangerous, anti-authority, trusting, optimistic, positive, thrill seeker, likes bizarre things, sarcastic

Muudest uudistest - OOPis saime läbi. Olen hakanud jalgrattaga koolis käima. La suno brilas.
Kohtasin teisiba Andeorat ja käisin ühes kristlikus vestlusringis evolutsioon vs loomine. Seal seletas asju üks keemik-kristlane, kes vastas igale küsimusele vähemalt viis minutit, alustas enam-vähem küsimusest ja siis kaldus juttu üha enam ja enam kõrvale, ei julendki lõpupoole kommenteerida.
Nägin täna unes, et Läänemere asemel oli üks hiiglaslik raba, kust me helikopteriga üle sõitsime ja keegi egi loodusfilmi. Soosaari oli ka - nagu nt.Saaremaa, aga toda me üles ei leidnud. Hiljem Metsikus Läänes...
Sess hakkab ilmselt varsti. Ajaplaneerimine on keeruline.

ma olen unes
rääkind võõraid keeli
ja tantsind tantse mis
ei sobi mehe-
le kes raskelt haige
ja kes on arvel
tubdispanseris
ja kes on kirjas
vakuraamatutes
ja kelle pihti-
mus teid põletab
kes läbi elu
jookseb rõõmsalt nuttes
kui lõbus maailm
jäiselt jõletab
kus miljard elu
uiskudele toetub
ja mööda pinda
püüab püsida
kus miljard elu
vaikselt vette poetub
kas sääl on külm
ei maksa küsida

-Jüri Üdi-

Kell on pool kaksteist, majas tegutseb ajakirjandus, võlurid, sarimõrvar, hullunud jumalat äratada püüdev sekt ja veel rahvast ja kõik on korras!

2008-05-13T11:21:00.006+03:00

Muidugi on ülimalt mõttekas hakata rääkima korraldet larbist siis, kui nädal aega möödas on ja põhilised emotsioonid juba vaibunud. Eks ta ole. Pool aastat korraldust on läbi. Kuidagi naljakas tunne on.
Hmjaa, enne seda oli ka veel tegus nädal - kui ainult mäletaks, millega ma täpsemalt tegus olin - ahjaa, tegelesin objektiorienteeritud programmeerimise ja larbi ettevalmistamisega - kuna meil oli umbes kümmekond rollitäitjat puudu, tuli rolle kõvasti kärpida -ooo, milline traagika. Tegelikult ka. Lauamängu tegime valmis eelmine õhtu (või vähemasti alustasime). Kaltsukates käisin kah.
Igatahes, möödund laubast siis. Ei, armas lugeja, kui sa veel aru pole saanud, siis see ei ole järjekordne Teeme-Ära postitus. Ma korraldasin larpi.
Ühesõnaga, kella kaheteistkümneks sain asjad pakitud ja jäin ootama autot, kus olid peal Anni ja Marten ja kuhu me veel pärast inimesi peale võtsime ja Põltsamaa poole ajama panime.
Tee peal sai veel lauldud ja puha, et roolis istuv Anni magama ei jääks. Õnneks seda ei juhtunud.
Siis järgnes kohapeal mitu tundi orgunni, kus mul vahepeal midagi teha ei olnud, uitasin niisama ringi.
Tasapisi hakkasid mängijad saabuma. Panid teised kostüüme ka selga. Ilgelt lahe oli. Ma vahepeal ei uskunud, et see kõik toimub larbil, mille korraldajaks olen MINA, sellest ka aeg-ajalt esile kerkivad maniakaalsed naeruhood. Kuumusest ehk ka.
Siis oli mäng. Ei oskagi kuidagi muljetada, peaks oma pildid mingi hetk üles laadima.
Aga igatahes oli vahva, lord Nopski sai tapetud, Vahtkond jeblas igal pool ringi, ajakirjandus ka, toppis oma nina igale poole, võlurid olid ülbelt võlurid, üks jumal sai elustatud ja seltskonna päästsid õmblejannad.
Eriline tänu muidugi A.-le ja M.le. A.le muidugimõista ka. Ja mängijatele ka, ilma teieta poleks seda mängu olnud.
Järgmine hommik pidin väga vara tõusma, et Tarbatu ooperit laulma jõuda. Enne ooperit oli ikka räige larbipohmakas, tuli endale pidevalt meenutada, et ma ei ole GM ja et ma ei saa ustest läbi kõndida. Ooperi ajal see õnneks välja ei löönud.
Pärast seda oli palju tööd OOP-projektiga. Saatsime n.ö "töötava süsteemi" ära. Prototüüp, parimal juhul.
Eile öösel muide tegelesime OOPprojektiga kuni kella poole kuueni hommikul. Zepp ilmselt veel rohkem, sest ma lükkasin ärasaatmise kohustuse tema peale.
"fathers our that is a heavens sanctify bees your appellations" tõlkis ta mingi hetk meieisapalve esimese lause. Lõpupoole tegi pisut paremini.
Hmm, nüüd ma hüppasin nädalast üle. Ehk tegin ma siis ka midagi mõistlikku või kasulikku? Vist siiski mitte.
Õigupoolest peaks esperantot natuke korralikumalt õppima - noh, suur see sõnavara pidi olema, et end korralikult väljendada saaks - 400-500 sõna? Pole just väga palju.
Vene keel võiks ka paremini areneda.
Sügiseks peaks prantsuse keele ka vormi ajama - ma lähen nimelt Tuneesiasse! Anni leidis mingi superodava lennu. I still can't believe this is happening to me.
Tegelikult nüüd tahaks mõne inimesega, keda tükk aega pole näinud, suhelda ja kokku saada. Sest nüüd on aega. Veel. Enne kui sess algab.

*sisesta veel kakskümmend neli seostamata mõtet siia*

Kass, kes kõndis omapead

2008-04-21T14:32:00.004+03:00

Eile oli Tartu Noortekoori juubelikontsert. Klassikaraadio peaks seda mingi aeg üle kandma. Vähemalt nii nad lubasid. Või noh, äkki ehmatasid ära.
Teie tagasihoidlik Jutustaja on samuti tolle koori liige. Tenor, täpsemalt ütelda ja üldiselt teine. Ja kuna sünnipäevalapsel (Noortekooril siis, kordan üle, kui mõnel arusaamatuks jäi) oli ju ometi 25. juubel, siis peab ju ometi kohal olema ja laulma. Ma ei kommenteeri seda, kui palju noodsamused proovid aega ära võtsid. Kontserdi üleüldist õnnestumist ka kommenteerida ei oska (kuigi, tunnistan, Leonardos läksin ühes kohas kogemata esimese tenori liini peale üle ja Jaanilaulus kadus ka ühes kohas õige noot käest, õudne mõeldagi). Eks pärast kuula ja näe.

Pärast kontserti oli bankett. Olen loomu poolest introvertne ja puha ja ei mõista eriti inimese juurde minna ja kohe suhtlema hakata. Kõikusin siis niisama siit sinna.
J. oli kurb. Sellest on kahju. Loodetavasti on tal nüüd parem. Ma ei tea, endal on ka halb olla, kui teine kõrval nii nukker on. Ma üritasin taga juttu ajada ja teada saada, mis on, aga tuju paremaks teha ei oska. Minust ei ole vist suuremat asja psühholoogi ega tugiisikut, vahin lihtsalt lolli näoga pealt.

Eks ta ole.
Igatahes, seda kõrvale jättes hulkusin ma niisama mööda koolimaja (bankett toimus koolis, mille nime mina kui HTG vilistlane nimetada ei tohi) ringi. Introverdi asi. Vahepeal olin peasaalis ka, maitsesin šampanjat ja kuna antud jook minu arust suurem asi polnud, jõin ma hoopis sidruniga vett - milleks raisata ajurakke joogi peale, mis mulle isegi ei maitse?
Vahepeal oli mingi moeetendus ka - suht lõbus asi, demonstreeriti Noortekoori kostüüme läbi aegade. Mina õnneks/õnnetuseks modell olla ei saand, ma olin taustakooris, kes laulis mingeid reklaamklippe TN ajaloost. Eks ta ole. Rahvale igatahes meeldis, päris huvitavaid asju võis näha, modellid käitusid igatahes tõelise lavalise sarmi ja aktiivsusega.
Ma ei oska suuremalt jaolt inimestega rääkida, kellega ma ennemalt mingit erilist kontakti pole saanud ja kuna J. oli halvas olekus, O.ga polnud nagu millestkist erilisest rääkida, K. ja A. olid juba mingites gruppides sees ja I. läks vara ära, siis ma eriti ei suhelnudki. Kõndisin oma sidruniveega mööda koolimaja kummalisi nurgataguseid, paar korda ka pintsakuväel ümber maja ja mõtisklesin niisama.
Ja mingi hetk käis peas plõks ära ja ma hakkasin lihtsalt naerma. Nii kerge oli olla. Selline hetk, kus polegi vaja mingit suhtlust, lihtsalt oled ja naudid õhkkonda, saginat-suminat, mis käib pisut eemal, bändimuusikat alumisel korrusel ja kummalist üksiolemise rõõmu. Ma teadsin, et mul on sõpru, inimesi, kellega suhelda, kui vaja on - aga mul ei ole seda pidevalt vaja. Ei mingit ma-pean-nüüd-inimestega-small-talki-ajama -muidu-olen-ma-sotsiaalselt-ebakompetentne värki. Ei pea. Ei ole.
Tunnetatav arusaam ja leppimine sellega, et ma olen loomult introvertne ja et see on hea ja õige ja täisväärtuslik ja õnnelik eluviis.

Hmmh, mis veel? Eile õhtul vaatasin Fellini "Satyriconi" ära. Vot toda nüüd küll kommenteerida ei oska. Mõjuv film oli, kaadrid olid üsna rabavad ja häirivad. Sürreaalne on nii ärakasutatud-vägistatud sõna (ilmselt on ainsad asjad, mis on veel hullemad "seksikas" ja absurdihõnguline" - nähtavasti on tänapäeval kõik sürreaalselt seksikas ja seda väikese absurdihõnguga) aga siinkohal on ta vist õigustatud. Unenäoline oli ta igatahes küll.

Kahetsusväärne on ka too, et Oop on oma luuleblogi privaatseks teinud. Arusaadav, muidugi, luule on ikkagi isiklik asi ja puha, aga kahju on, et ma mõningaid asju pähe ei õppinud või endale kuhugi arvutisse ei kopeerinud (nt. "Sind sügis vägistab kui prostituuti", vabavormis lugu-miniatuur tänapäeva Soome luulest, too, mis algas sõnadega "Mina sinule koeraks ei hakka" ja üleüldse muid lahedaid asju) - sest tegu oli tõesti luulega, mida oli hää ja mõnus lugeda. Iga päev sellist asja ei näe.
Poognast on ta kah muist maha võtnud.
Tekib vahepeal sihuke tunne, et mingi luuletuse algus hakkab kummitama, deklameerida teist (isegi mõttes mitte) aga ei saa, sest ainult jupp ongi meeles - muidu vaatad kusagilt järgi ja hakkab okei, aga kui antud teksti kusagilt saada ei ole, mes sa siis teed - vahid lihtsalt seina.
Ligipääsu küsida kah ei läbe - võõras inimene ju ikkagi, no kuda ma siis sedasi...
Kurdan siis lihtsalt oma blogis niisama.

Ahjaa, selline värk veel teile, kes te seda loete, siis mis võiks veel lahedam olla kui larp, mille tegevus toimub Kettamaailmas. Mõelge, milline suurepärane võimalus! Veel ei ole hilja. Ja see pole veel kõik. Kui regate nüüd, siis võite...eee...eeee....lugeda ka larbiteemalist ajalehte. .
Nojah, ajalehte võite nüüd ka lugeda ja ametlik regamisaeg on vist ümber, aga need asjad ei ole üldjuhul kivisse raiutud ja õigupoolest on meil kõvasti mängupotentsiaali üle, mis läheb raisku, kui niivõrd vähe mängijaid on, millest oleks kahju. Mäng tuleb ka muidugi väiksema arvu mängijatega hea, aga noh, mida rohkem, seda uhkem.

Sonĝo kaj kanto

2008-04-10T11:02:00.005+03:00

Mi havas sonĝi da unun amikon. Estas vintro kaj nokto. La steloj lumi malmonde. Mi estas en kamparo. Mi suriras preter pado al leterkeston sed ĝi estas fora kaj mi ne efektive interesas la poŝton.
Li kuŝigas tie, en la pado. Lia faco estas pala sed li spiretas. Mi klinas super lin kaj vidas en lin okuloj sed liaj okuloj vidas kion tre alian, preter min. Li ridetas malforte kaj liaj okuloj restas rigardi fikse la steloj kaj kion transulon.

See oli päris lõbus. Üsna kindlalt vigane tekst, mis tähendab, et tõenäoliselt ei saa temast keegi aru. Noh, Andeora võib-olla saab. Palju õnne talle, kui saab - muide, tol juhul võiks mu vead ka ära parandada.

Kas mul on midagi ütelda ka? Noh, äkki siis nii:

And death shall have no dominion.

Dead men naked they shall be one

With the man in the wind and the west moon;

When their bones are picked clean and the clean bones gone,

They shall have stars at elbow and foot;

Though they go mad they shall be sane,

Though they sink through the sea they shall rise again;

Though lovers be lost love shall not;

And death shall have no dominion.

And death shall have no dominion.

Under the windings of the sea

They lying long shall not die windily;

Twisting on racks when sinews give way,

Strapped to a wheel, yet they shall not break;

Faith in their hands shall snap in two,

And the unicorn evils run them through;

Split all ends up they shan't crack;

And death shall have no dominion.

And death shall have no dominion.

No more may gulls cry at their ears

Or waves break loud on the seashores;

Where blew a flower may a flower no more

Lift its head to the blows of the rain;

Though they be mad and dead as nails,

Heads of the characters hammer through daisies;

Break in the sun till the sun breaks down,

And death shall have no dominion.

-Dylan Thomas-

Täiesti lambist, muide. Aga kuna mul juba selline mitmekeelne post on, siis:

Freude, schöner Götterfunken

Tochter aus Elysium,

Wir betreten feuertrunken,

Himmlische, dein Heiligthum!

Deine Zauber binden wieder

Was die Mode streng getheilt;

Alle Menschen werden Brüder,

Wo dein sanfter Flügel weilt.

Hmmmmm,noh, prantsuse keeles võiks siis toda tsiteerida:

Il faut être toujours ivre.

Tout est là:

c'est l'unique question.

Pour ne pas sentir

l'horrible fardeau du Temps

qui brise vos épaules

et vous penche vers la terre,

il faut vous enivrer sans trêve.

Mais de quoi?

De vin, de poésie, ou de vertu, à votre guise.

Mais enivrez-vous.

Et si quelquefois,

sur les marches d'un palais,

sur l'herbe verte d'un fossé,

dans la solitude morne de votre chambre,

vous vous réveillez,

l'ivresse déjà diminuée ou disparue,

demandez au vent,

à la vague,

à l'étoile,

à l'oiseau,

à l'horloge,

à tout ce qui fuit,

à tout ce qui gémit,

à tout ce qui roule,

à tout ce qui chante,

à tout ce qui parle,

demandez quelle heure il est;

et le vent,

la vague,

l'étoile,

l'oiseau,

l'horloge,

vous répondront:

"Il est l'heure de s'enivrer!

Pour n'être pas les esclaves martyrisés du Temps,

enivrez-vous;

enivrez-vous sans cesse!

De vin, de poésie ou de vertu, à votre guise."

Baudelaire

Hmmm. Vene keeles ma lihtsalt viitan.

Eesti keeli peaks siis juba ka midagi panema. No olgu siis too:

kolm risti
Kolgata mäel
Jumala allkiri?

-fs-

Ja lõpetuseks veel võro keeli:

Lätsi mõtsa sest ma tiidse
mõtsan kasus puravik
piskesi naid maq es putuq
võti hinne jurakit
koton keedi naist sys suppi
vai näi võikit hallukit
peläsi ku ilmalõppo
umahindä alukit
nüüd ma tiiä sest kai perra
olõ tark ja miilen pää
puravik olõ-i tuu verrev
mil om valgõ täpiq pääl

-Ilvese Aapo

Too post oli nüüd küll üsna mõttevaba. Aga see-eest keelerikas. Ega kõike ka ei saa.

Enivrez-vous!

Nad nimetavad seda kevadeks

2008-04-03T12:38:00.004+03:00

... ja jälle hommik ja päev
trööstitul tyhermaal
päike tuul ja tolm
peksavad jälle näkku
oimetuks ja pimedaks
iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd

õhk on väga värske

(fs-i ühe luuletuse lõpp)

Kevad on käes.
Eks ta ole.

Laupäeval oli matemaatikaolümpiaad. Minu pöördlava ülesanne oli ka sees. Parandada oli päris raske. Õhtul nägin Allyt ja Sillut Pierre'is. Allyt pole kaua näinudki, aga ta ongi selline kergelt antisotsiaalne. Ahjaa, ja Zavoodis käisin ka.
Järgmisel hommikul apellatsioonid. Üks neiu tuli minu käest punkte juurde küsima. Sai ka. Venekeelne töö, mul üks osa lugemata. Ja siis oli kooliteatrite festival.

Jõudsin kohale "Kolmekrossiooperi" ajaks. Treffneri üheteistkümnendike tükk. Vaadatav. Ma ei saanud vist päriselt asjale pihta või midagi.
Lõunapaus. Ruunipizza.
Pärast seda Uru Noorteteatri "Kõik ei ole alati nii nagu on". Commedia d'ell arte. Väga naljakas ja hea. Ta sai edasi ka.
Treffneri kümnendikud Stoppardi ainetel. Noh, mida sa Stoppardist ikka ootad, absurdikas. Mõned kohad olid samas päris head. (Aga ma ei saa aru, mida see tähendab! - Lähme etendusega edasi, las publik tõlgendab) Pluss siis Miikaeli mängitud kretiinne koristaja, rahva lemmik.
Edasi tuli Miina Härma "Põletamine" Teised toda vaatama minna ei viitsinud, mina ikkagi läksin. Asjata. Ilge jura oli, tegelased kohutavalt kahemõõtmelised ja puha. Mõtlesin siis, et äkki on asi selles, et üritasid kujutada tänapäeva noorte elu realistlikult jne. - et äkki ei saagi sellisel teemal midagi hästi teha. Ma olin, nagu inglased/amerikaanid ütlevad, dead wrong. Aga sellest pisut hiljem.
Vahele tuli siis Uru Noorteteatri "Surnumatja" Täitsa korralik käsitöö, mulle meeldis. Selline mõnus laast.
Siis tuli see asi, millega sai selgeks, kui radikaalselt ma ennemalt eksinud olin, arvates, et tänapäeva noorte elust ei saa midagi asjalikku teha. Saab. Ja kuradima hästi.
Paragrahv 41. Treffneri kaheteistkümnendike omalooming, Teringu all tehtud.
Sellist asja on nüüd pisut raske kommenteerida, sest sõnad nagu hea või väga hea ei sobi, sest nad on kuidagi kõrvaltvaatajalikud. Antud etendus andis aga väga sügava emotsionaalse laengu. Kivisildnik kirjutas kunagi oma blogis, et luule on toore jõu manifestatsioon, jõupositsioonilt lugejas emotsioonide tekitamine. Vot see etendus oli kah samasugune - et peksab läbi ja enam lahti ei lase - vastik hakkab juba teisest, segab normaalset olemist ja puha, aga on peas kinni, lahti raisast ei saa. Rääkisin antud teosest ühele Pakistani sõbrale, siis hakkas kergem, lasi olla. Edasi too tükk küll ei saanud, võib-olla oli too mingi minu isiklik kiiks - aga võimas ikkagi.
Koolielust, ühiskonnaõpetuse tundide läbi, Nendest, kes pole mitte kusagil kaugel, vaid hoopis Meie seas, põhiseaduse rakendumisest reaalsesse ellu, päris inimestest koosneva klassikollektiivi ja ka (veidike) koduse elu kujutamine
Naljakas oli ka - osalt sellest, et mõni tegelane oli meelega karikatuurne (aktivist-vabandust-et-ma-hilinesin-mul-oli-matemaatikaolümpiaad/kõnevõistlus/õpilasomavalitsuse kokkusaamine/ euroopa noorte kohtumine/reformierakonna noortekogu; feminist- ja-selles-probleemis-on-süüdi-ainult-mehed; põhiseadusele-pidevalt-viitav-näitsik; militaristist isa- poiss-kell-on-juba-kolm-minutit-pool-kuus-läbi-sa-pidid-kell-pool-kuus-üleval-olema-nüüd-ruttu- viisteist-kätekõverdust; õpetaja-ärge-muretsege-kui-teil-on-kellelgil-mingi-probleem-siis-mind-võib-alati-usaldada. - kohe-arutame -asja- kooli-juhtkonnaga-läbi - viimane sai muide eriauhinna), osalt niisama (Jah, isa. Jah,isa. Nägemiseni, isa. Nägemiseni, isa. *uks sulgub* Kärva, isa. ; Artiklianalüüs sellest, kuidas end surnuks joov rootslane meile kõigile kasulik on. ; Rasedus on naistele omistatud, meeste poolt omistatav roll), mõni aga kohe sääraselt, et naerad küll, aga naer on asja meeldib kõrvalefekt, vaikselt hakkab õudne. Aga publik naerab, sest on naljakas.

iga-aastane looduslik piin
alanduse ja valu päevad
kriipiva nukruse õhtud
lootusetuse ööd

Pärast paragrahv 41 läksin koju, kuna ei tahtnud oma viimast muljet rikkuda lasta, pealegi oli mul vaja objektorienteeritud programmeerimises rühm leida. Nüüd hakkab mul selline kiirem aeg, kontrolltööd ja projektid sajavad selga, nood kiusavad ka.
Kultuuriuudistes näidati ka antud festivali. Algul on paragrahv 41-te ka näha. Teie Tagasihoidlikku Jutustajat on ka publikus korra näha.

Iga jumala aasta, kui ma Treffneri teatriõhtul käin, on mingi etendus selline toore jõuga paikapanev, et ma kahetsen pärast, et ma omal ajal näiteringi ei läinud, diktsioonist hoolimata. ("Miks pole kustuvatel küünaldel muusikat", fs-i luulekava, "25. tund", "Phaeton, päikese poeg", "Solaris" ja nüüd siis "Paragrahv 41" ilmselt. ) Kurat küll, peab sügisel selle asja ära tegema ja proovima millegi liikmeks astuda. U.N.T või Noorte Teatritehas või Tudengiteater. Kui nad mind võtavad.

Dilbert vagaks!

2008-03-29T10:57:00.002+02:00

Nonii.
Et kõike ma nagunii ausalt ära rääkida ei saa, siis vähemasti pisut sest nädalast.
Kolmapäeval, pärast objektorienteeritud programmeerimise praktikumi lõppu helistasin ma uudishimust Goblinile - sest tal ja veel kellelgil oli plaan Tallinna protestima minna. Tiibet ja värki, teate küll. Mina olin isiklikult veendunud, et ei lähe - sest see tundus kuidagi nii...kasutu.
Aga igatahes, ma helistasin, Goblinile tuli teine kõne vahele ja ütles, et ma Statoili tuleks. Tulingi.
Ja seal, kohal olles, läbides mingisuguse kummalise äkilise impulsiivsusfaasi, muutsin ma meelt, helistasin koju emale ja ütlesin, et lähen Tallinna. Tollesama bussiga läksid veel Goblin, Vahur, Liis, Triin ja mingi Goblini klassivend, keski Johannes. Sancta Ioannes. Ta ei olnud siiski pühak ega Ilmutusraamatu kirjutaja ega Ristija ega isegi mitte Vares-Barbarus, vaid läks lihtsalt jalgpalli vaatama.
Bussis vestlesime kambaga erinevatel teemadel, täpsemalt ei mäleta ega viitsi kõnelda.
Tornidega linn juba ootab meid ees.
Olime üsnagi hilised, kuna, nagu selgus, läksime me valele poole ja valesse Hiina saatkonda. Einovägatore.
Võtsime takso. Kaks, sest me ei mahtunud viiekesi ühe peale ära. Õnneks tuli meie juhile taksomeetri sisselülitamine alles sada meetrit enne sihtpunkti meelde. Ohwell, läheb nagu läheb.

Tiibet vabaks!
Free Tibet!
Freien sie Tibet!
Liberté pour Tibet!
Vi liberu Tibeton!
Svabodnõi Tibet!

Ekstaole. Jõudsime kohale. Liisil oli Tiibeti lipp. Iseõmmeldud. Lehvitasime aeg-ajalt sellega,vahel tantsisime ka. Saime pildi peale ka, Liis eriti.

Igastahes, meeleavaldus oli ülimalt lumine. A nagu Hanna oma blogis kirjutab(ma just avastasin, et ta ikkagi peab üht blogi, a too on tal kuskil peidus) lumi õilistab kõike, mida ta katab.
Vahepeal tuli ikka masendav tuju peale küll - kuna too meeleavaldus ju ei muuda midagi.
Ausalt ütelda on mul tunne, et kui pool Eesti rahvast ennast protesti märgiks põlema pistaks, ei kergitaks Hiina mitte kulmugi. Et Eesti on niivõrd sõltumatu riik, et temast ei sõltu mitte midagi. Võinojah. Eks seal räägiti veest, mis tilgub kivile, a kas selleks ajaks, kui kivile mingi õnarus tekib, Tiibeti rahvast ka midagi rääkida saab? Ma ei tea. Eks ta olnud suuremalt jaolt iseenda südametunnistuse jaoks.
Pärast meeleavaldust läksime Deira poole. Goblin ja Dani rääkisid vahepeal mingisuguste lastega Tiibeti teemadel. Ma ei tea, kas nad rääkisid ka õiget juttu, ei olnud algul lähedal.
Rahva Raamatust ostsin Keyesi "Age of Unreasoni" ja Murakami "Hard-boiled Wonderland and End of the Worldi". Murakami tundub huvitav kirjanik olevat, kuigi ma pole Wonderlandi juurde asuda jõudnud. A "Norra mets" oli tal hea. Õnnepalu arvas oma "Flandria päevikutes", et Murakami ja üks teine jaapanlane on Euroopa romaanitraditsiooni ülimalt hästi ära kasutanud-välja arendanud. Ja samas paragrahvis arutas kah, et Euroopa on üle võtnud Jaapani minimalismi ja puha - et noil kahel eraldatud kohal on midagi sarnast.

Igatahes, questil Deira maja juurde jälitas meid Tõnu Trubetsky. Läksima sama bussi peale, Dani küsis talt veel, mida ta meeleavaldusel ühe koha peal ütelda tahtis - selgus, et seda, et nad pole enam Vennaskond, vaid Flowers of Romance. A kellel too ikka meeles seisab.
Bussi pealt maha tulime ka samas peatuses. Trubetsky küsis, kuhu me läheme. Poodi. Noh, selgus, et tema läheb ka poodi. Ja läks samasse poodi, mis meie. Kui me kassast läbi olime jõudnud, jõudis Tõnu kassasse. Hirmus hakkas. Lasime bussipeatusesse jalga ja sõitsime ühe peatuse võrra edasi. Peaks mainima, et tolleks ajaks olid mu jalad surmväsinud ja valusad. Deira majani oli kilomeeter. Dani ja Goblin eksisid aga öises Laagris ära ("ee, me vist peaksime toda tänavat mööda ära keerama - kas läheks otse - ei, vist siiski paremale? - ehk peaks me vasakule minema? - Oi, tupiktänav!) Või noh, vähemasti mängisid nad seda äraeksimist päris pandavalt välja, sest kui me läksime suvalisse majja teed küsima, tuli ukse peale vastu Deira.
Tüng, värdjas! Mu jalad olid absoluutselt surnud ja seepärast vajusin ma põrandale kokku ega jaksanud Danile ja Goblinile kallale minna. Nu pagadi, saajets!
Igatahes, Deira pool mängisime kaarte ja lõpuks läksime magama. Hommik oli väga lumine, ja lõpuks, kell kuus õhtul, jõudsime Tartusse. Mina ruttasin kohe koju, sest pidin minema ühtedele peotantsukursustele kell pool kaheksa, kuhu hilineda ei tohtinud. Jõudsin õigeks ajaks. Anni väitis, et ma tantsivat esimene kord paremini kui tema eelmine partner kursuse lõpus. Ohwell.
Pärast seda oli lühiajaline GM-miiting ja salsaõhtu. Salsat õppisin seega kah tantsima. Oli päris lõbus.
Praegu tundub aga, et GM-miitingutest on õhk pungil - eelmine nädalavahetus maal olid rollitalgud, täna kell 14 tuleb jälle uus. Õhtul lähen aga matemaatikaolümpiaadi parandama. Good luck to me!

Renessanss

2008-03-12T23:25:00.002+02:00

Leonardo dreams of his flying machine
tormented by visions of flight and falling,
more wondrous and terrible each than the last,
master Leonardo imagines an engine
to carry a man up into the sun...

As he's dreaming the heavens call to him,
softly whispering their siren-song:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

l'uomo colle sua congiegniate e grandi ale,
facciendo forza contro alla resistente aria.

As the candles burn low he paces and writes,
releasing purchased pigeons one by one
into the golden Tuscan sunrise...

And as he dreams, again the calling,
the very air itself gives voice:
"Leonardo, Leonardo, vieni a volare."

vicina all' elemento del fuoco...
Scratching quill on crumpled paper
(rete, canna, filo, carta)
Images of wing and frame and fabric fastened tightly.
...sulla suprema sottile aria.

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,
the triumph of a human being ascending
in the dreaming of a mortal man.

Leonardo steels himself,
takes one last breath, and leaps.....
"Leonardo vieni a volare! Leonardo, sognare!"

Charles Antony Silvestri libreto breve Eric Whitacre teosele. Itaaliakeelsed fraasid Leonardo da Vinci fragmentidest.

Ma ei tea, miks, aga igatahes on selline renessansihetk peal. Uuestisünd. Võib-olla on asi kevades? Ei tea. Aga igatahes, jah, emotsiooni ajel, et

As the midnight watchtower tolls,
over rooftop, street and dome,

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.

Firenze Medicite käe all. Michelangelo ja Leonardo da Vinci võisteldes kõige tõelisema renessanssinimese tiitli pärast. Dante kroonitakse sealsamuselgi mäel loorberipärjaga. Kopernik avaldab enne oma surma "Taevaste sfääride pöörlemisest", mis kuulutab vaikselt teadusrevolutsiooni tulekut. Palestrina kirjutab oma sadade muusikateoste seas muuhulgas ka "Misse sine nomine", mis tema teadmata muuhulgas kunagi Bachile ette satub.
Londonis avatakse "The Globe" ja Shakespeare, kui ta üleüldse olemas oli, kirjutab tolle tarvis oma näidendeid. Humanism.

Romantiline jura, muidugi. Oleks võinud mainida ka Machiavellit, Borgiaid, Giordano Bruno põletamist, Ameerikate vägivaldset vallutamist, Hispaania inkvisitsiooni ja muud sellist kraami.

Aga mulle tundub, et too ajastu on kuidagi meeldivalt purjus. Selline vabanemise õhkkond, kus inimene taipab järsku, et tema, inimene, mitte jumal, on kõikide asjade mõõt ja kese. Homo universalise kontseptsioon, kus inimene enda võimeid nii laialdaselt välja arendab, kui võimalik.
Värske õhk.
Jah, hiljem tuli pohmell, kui selgus, et inimene ei suuda siiski kõike. Aga ikkagi

the triumph of a human being ascending

in the dreaming of a mortal man.

Puhka rahus, Gary Gygax

2008-03-06T12:30:00.004+02:00

Head teed, Koopaisand.

Ilma sinuta poleks nii paljut. Meie elu oleks hoopis teistsugune.

Et su täringud, mistahes teispoolsusesse sa ka ei läheks, alati hästi veereks.

Me jääme sind täringukõrina saatel igavesti mäletama.

Aitäh kõige selle eest, Gary.

Lugusid toonasest Treffnerist/Harjumaalt/Maalt

2008-03-02T21:00:00.004+02:00

Asi läks lõppeks nõnda, et taliolümpiamängudel läks Treffneri poistel väga hästi - esmalt muidugi minu vennal, kes mingi ala üleüldse kinni pani, kahjuks ei mäleta, millise - paraku ei näind ma teda ka muidu, kui vahepealses interlüüdiumis kodus, kus ma venna sahtlist kümnete viisi erinevaid Treffneri sõrmuseid leidsin - tõik, mida ta kommenteerida ei soovinud.
Igatahes, Treffneri poistest läks vist veel kahel, kes parajasti üheteistkümnendas käivad, kah umbe hästi - üks neist jagas mingil suusamaratonil ühe Jaapani robotiga esimest-teist kohta, teine sai kolmanda ja lisaks veel hõbeda suusahüppamises.
Pärast seda oli stseen, kus antud kodanikud (noh,nood kaks poissi üheteistkümnendast) minu maakohas olid, kohas, kus vanasti kiik oli, kõõlusid ja niimoodi arglikult arutasid, et kas peaks viiendasse-kuuendasse tundi minema, sest, noh, olümpia on läbi ja enam mingit vabandust nagu puudumiseks ei ole. Ja et mis Punga ütleb ja...

Vahepeal päästsime maailma läbi massisuitsiidi, aga noh, eks me kõik olime peast segi ka, igalühel omad hullused, idee-fixéid ja meelehaigused kanda. (täpsemalt öeldes, Kuninga Kollases Rüüs uskuja (mina), Jehoova tunnistaja(Melian), muhameedlane (Vahur), hipi (Hannes), mees, kes kuulis oma surnud lapsi ((A)mort), samurai/Jeesus (Terry), autistist poiss (Myrt) ja ilgelt manipulatiivne bitch (Dani õde) Goblin pidi Antikristust mängima, aga sai mingi kõhutõve.) Noh, lõppeks oli maailm ju praktiliselt otsa saanud - ilm iga jummala päev vahetus, suured linnad maa pealt maha pühitud, katk ja muu sarnane jura.
Eks ta ole. Tore mäng tegelikult. (Kiitos Danile ja Mialeele) Aftekas ka. Hannes sai küll öösel mingi katku ja vappus meil seal külma käes, söötsime talle kaks Coldrexi sisse ja andsime tekke juurde, hommikul nägi juba inimese moodi välja. Osa rahvast läks Tallinna, ülejäänud said Mati autoga Tartusse. Dani õe auto jäi mutta kinni ja selle sealt kättesaamisega saime kenasti poriseks.

Juhtumisi läks nii, et kui me kolmekümneks aastaks kosmosesse sõitsime, oli vahepeal Maa peal tuumasõda olnud ja me pidime hoolega vaatama, et me maabuksime siiski USA, mitte Hiina tsooni. Toomemägi oli vist siiski USA tsoon.
Igatahes pandi meid action directe eest vangi. Vangimaja bürokraatias oli paraku sihuke probleem, et ma vastasin küsimustele miskipärast ainult (nende arvates) soome keeles või siis soome aktsendiga eesti keeles. Arvati, et mängin lolli, aga tegelikult selgus, et maandumise käigus saadud palaviku ajal võttis mu keha üle lapi šamaan, kes rääkis ainult põhjasaami keelt.
Lõppeks ärkasin ma üksinda kongis, kus avastasin, et mu vend oli sinna "Anarhisti kokaraamatu" järgi ühe pommi valmistand ja põgenenud.

I'm a fucking coward

2008-02-28T23:07:00.002+02:00

"Vaba aega oli nii palju, kui iganes kulus, äike pidi tulema alles õhtul ja argus oli kahtlemata üks hirmsamaid pahesid. Nii ütles Ješua Ha-Notsri. Ei, filosoof, ma vaidlen sulle vastu - see on kõige hirmsam pahe." "Meister ja Margarita", Mihhail Bulgakov

Konspekt

2008-02-26T13:14:00.003+02:00

Ma olen maal ja seisan meie sauna ees. On suvi. Taevas on pilvine, hall ja rahutu. Varsti läheb äikeseks. Sirutan käed taeva poole ja hakkan ülespoole ujuma. Ei saja, aga taevas on endiselt pilvine ja rahutu. Külm tuul. Lendan aiast välja, soo kohale. Ja seal nad seisavad, kolm tükki, Goblin, Andeora ja Liis, soo kõrval, mitte päris kõrvuti, aga lähestikku ja nad tõusevad kõrgele õhku. Ja seal me siis lendamegi, inglid ja kangelased. Goblin vaatab tagasi, ta ei näe metsatukka, millele ta vastu kihutab, ma ei jõua midagi ütelda ja nii ta ei näegi seda lapse randme jämedust kuivanud kuuseoksa, mis ta kopsu ja kogu keha läbistab ja ta hetkeks sinna nagu Veristaja ogapuule rippuma jätab, enne kui oks ta raskuse all murdub ja alla kukub.

Ma olen Haapsalu rongijaama ja Tartu vana bussijaama meenutavas kohas, kus rööpad on mõlemal pool perrooni. Me ootame koos Kristjani ja Kadriga rongi, meie piletid on kellegi käes, kes on perroonil eespool, meie oleme aga suhteliselt taga, mingi majakese juures, ootame rongi ja vestleme.
Kadri räägib nende kunagisest klassiõest, kellestkist, keda hüüti Päikse-Kerstiks ja kes kirjutas laule. Mis tast nüüdseks saanud on, ma teada ei saagi, sest rong sõidab järsku ette, ja ma jooksen, kiiresti, kartes maha jääda, inimestest mööda põigeldes.

Kummaline maailm, milles Tartu on meie maailma Tartu moodi, aga mida sealt edasi, seda võõramaks asjad lähevad. Pidi olema ekskursioon Tartust välja, vaaraode, koide ja külmkingade maailma. Buss läks katki ja nii me läksimegi jala. Kuidagi jäid teised maha, ja ma jõudsin Tartu piiri äärde, Otepää maantee juurde. Jäin seisma. Nägin, et mulle oli järgi jõudnud too poiss, kelle me tagaselja Turingu masinaks nimetasime, kuna me ei jõudnudki kokkuleppele, kas ta sai või ei saanud Turingu testist läbi. Pärisnimi oli tal vist Indrek.

Ma parandan matemaatikaolümpiaadi töid. Riiklik komisjon. Kaks ülesannet maas, one more to go, aga ma kardan, et too üks võtab rohkem aega ja energiat kui ülejäänud kaks kokku.
See nädal tuleb mul kiire.

Kosovo sai iseseisvaks ja Eestil sai 90 täis. Palju õnne neile.

Ma kirjutasin politseiriigi petitsioonile alla varem, kui Dani, Mialee või Goblin, aga oma blogis toda ei reklaaminud. Dani ja Goblin käisid Tallinnas ka.
Tunnen end ses asjus kuidagi flegmaatilisena.

Söömaklubi oli. Jutt käis demokraatiast. Inimesi oli palju ja juttu jätkus kolmeks tunniks. Mälu on fragmentaarne, tsätiprotokoll on ülal sääl, paraku oli aga suhtlus tsätis ja jutus paralleelselt, mingit aimu ehk saab.
Andmebaasid, info kuritarvitamine, krediitkaardi omamise kohustus, plutokraatia, wikidemokraatia, enamuse võim vähemuse üle, vähemuse nõusolek, demokraatia rahumeelsus, noorte teadlikkus demokraatiast, Eesti leige kodanikuühiskond, selle võimalikud põhjused, demokraatia eksportimine, otsedemokraatia, rohujuuretasand, hästi madalal tasemel tehtud otsused pluss ülikõrge tase, mis lintšijatel silma peal hoiab, islamimaailma areng demokraatia suunas, vaikiv ajastu, hirm selle ees, et kui me midagi riigikriitilist teeme, saab Venemaa seda propagandasõjas ära kasutama, demokraatia meedias, internet, Maslow püramiid olid mõned teemad, mida käsitleti.

Livemocha on tore sait. Keeleõppe eesmärgil, asja mõte on inimestele suhtluspraktikat pakkuda.
Anni soovitas.

Mul oli nohu. Vimm on ikka veel sees, aga funktsioneerida saan.

Lõpetuseks järgnev teoloogiline-matemaatiline mõttetera. Kuidas pääseda paradiisi?- Väga lihtne, integreeri üle paradiisi ja ürita end antud punkti sokutada. Siis võta tuletist.

Ajaloolistest õllekannudest ja muudest hinnalistest esemetest

2008-02-14T01:11:00.006+02:00

"Meier mõtles veidi, pühkis suud ja hakkas äkki mõtlema imestuseks lobisema samoakeeli, et tal olevat õllekannude kollektsioon. Tema oma "fenua tapu'lt" olevat see nõu, aga kapis seisvat palju ajaloolisi haruldusi. Üks hiina kann, millest hispaania kuningaas Ignaatius Lojoola olevat joonud Jošivaara linnas, kui ta oma laevastikuga käinud külas hiina mikaadol Jošitoomol ja võrgutanud ära selle naise Kleopatra, kes siis lasknud maol purda oma rinda. Itaalia nõu, millest kuulus Lukreetsia Bordžia, kellest tal ka mitu pilti olevat seinal, joonud koos maailma kuulsa saksa baptistijutlustaja Immanuel Kantiga sel rõõmupäeval kui nende poeg Karl Marks valitud Pariisis paavstiks. Siis tal olevat kruuse, millest meie Jööthe prassind koos Faustiga Auerbachi keldris õppides heebreakeelt, et tuhande aastases rahuriigis juutidele teha selgeks: mitte Maarja vaid blond Gretchen on sünnitanud Messia."

""Väga kahju, et Teil pole võimalust olnud tutvuda lähemalt nende erakordselt huvitavate esemetega, mis oleks auks igale kollektsioonile. Sääl on üks tamaskuse terasest, millest kuulus sepp Saladin tagus mõõga keiser Karl Suurele, jah, üks tamaskuse terasest suukord kenade sümbolitega ja kasinusvöö stiili lukuga, peaaegu selline nagu kasutas preisi kuningas Friedrich oma õuedaamide ohjeldamiseks. Kuid tegelikult Taaveti ajal juudid olevat taltsutanud sellega luuvapustust põdevat saksa ali'id, kes oli sepeliniga tulnud Marsilt põletama Jeruusalemma. Siis veel üks mammutinahast kõrgehinnaliste kalliskividega kaunistatud lehter, millega olevat valatud roosiveega lõhnastatud sulapigi suhu teatavat liiki mõrtsukaile prantsuse revolutsiooni aegu, muude hulgas ka sellele vürstile, või mis pagan ta oli, kes müünud kuulsa austria kirjaniku Schilleri Ameerikasse sõdima mongoli neegrite vastu, kes Robespierre'i juhatusel olid Kanadasse asutanud kuningriigi ning käisid halastamatult kiusamas saksa asunikke Hollywoodi piirkonnas. Ja sääl leidub veel paljugi muid selliseid üldkasulikke asju. Eks ole, Reri, me võime vajaduse korral ja huvi puhul tutvustada härra Meierit nende tõepoolest haruldaste esemetega.""

"Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul"
-Uku Masing-

Sina ütled "Vaneggi!", mina ütlen "Che tenti, signor!"

2008-02-12T10:51:00.000+02:00

Kõigepealt pisike egobuust ja kekkamine.
95

Okei, esimese korraga nii palju ei tulnud. Aga noh, ma ei teadnud siis ka, kuidas Kõrgõshtani inglise keeli kirjutatakse. Noh, ega ma tegelikult ei tea ka, kuidas teda eesti keeli kirjutatakse.

Trubaduuri esietendus oli ära. Suht lõbus, tegelikult, mina olin laval ja seetõttu väga kriitilist arvamust evida ei saa, sest asja väljastpoolt ei näinud. Rahvas, kes asja väljastpoolt nägid, on üldiselt arvamusel, et värk oli alavalgustatud, asja oleks võinud rohkem lavastada ja et Leonora osatäitja oli tubli. Minu arust oli ka. Ahjaa, ja koor on ka üleüldiselt meeldinud.

Esimene arvustus on siin.

Igavesti lahe on tuikuda tosinakesi Vanemuise poolt Genialistidesse aftekale, purjakil päi ja lauldes - ooperit, neljahäälselt ja itaalia keeli. Karta on, et vahel panime mööda, aga stiilne sellegipoolest.

Ülikool hakkas pihta.

Andeora on jätkuvalt kadunud.

Ella stessa!

Väike hipi tahtis saada paremaks ja puha

2008-01-27T15:34:00.000+02:00

Üle tüki aja on juhtunud see, et ma nii viitsin blogi kirjutada kui on mul ka aega seda teha. Sisu? Noh, ega kõike ka ei saa.

Infame pira sorgere, ah, si! vedrai, vedrai, vedrai tra poco, vedrai,vedrai tra poco
Nesolo tuo supplizio, nesolo tuo supplizio sara terreno foco
le vampe d'elll inferno
a te fian rogo e terno
Ivi penar ed ardere, ivi penar ed ardere.

See vahva tekst tähendab umbes midagi sellist, et paneme su, nõia, põlema, aga see pole veel kõik, pärast põled veel põrgus edasi. Kas pole mitte positiivne?
Igatahes, ma olen ooperis. Il Trovatore, ehk eesti keeli "Trubaduur". Mina olen kooris, mis tähendab, et ma mängin igasugu redshirte ja nimeta NPCsid. (täpsemalt öeldes siis sõdureid ja mustlasi) Asja süžee on tegelikult täiesti arvestatav, aga kõige selle õppimine ja treenimine võtab ikka kuradi palju aega. Vähemasti on mul sess läbi. Vist.

Andeora on eksiilist tagasi tulnud ja nelikümmend päeva (noh, teate ju, kuidas Jessuke nelikümmend päeva kõrbes veetis. Andeoral oli midagi sarnast) on võib-olla läbi, või vähemasti vaheajal. Ma nägin teda Urus. Ta on asjade seisust natuke maha jäänud. Või nii vähemasti tundub.
Nii, mida nüüd kirjutada?
Hmmm, vaatasin korra Orkutisse ja hakkasin kolmeteistkümne inimese fänniks. Ärge selle taga olevat loogikat väga küsige, lihtsalt ilus ümmargune number. (antud isikud on Andeora, Anni, Hanna, Goblin, Kristjan (venna), Gala, Dani, Martti (nõo endine mees), Piiu, Silver (endine klassivend, õpib kirjandusõpetajaks, ma tahaks õigupoolest näha, kuidas ta õpetaks, kõik vist tahaks. Sihuke punk tüüp), Sillu, Tarmo (kah endine klassivend, sihuke esteet), ja Zepp ) Ärge nüüd väga kurvad olge, kui teid siin nimekirjas polnud, mõned nimed siin on loogilised, mõned mitte. Kui teid siin ei ole, on see tõenäoliselt ebaloogiline. Kui te siin olete, on see sama ebaloogiline. Nagu WTF?

Polegi jõudnud loetud raamatute nimekirja uuendada, päris palju tuleks sisse kanda, kui ainult kõik meelde tuleks...

Kettalarbil oli jälle üks GMmiiting. Anni sinna ei jõudnud, aga keskne idee saadi paika. Sellest võib isegi täitsa asja saada. *kuri naer*

Sattusin just Kreisiraadio eurolaulu vaatama. Ausalt öeldes päris hea irooniaga, antud asi võiks edasi saada küll, iseasi, kui paljud antud irooniast aru saavad.

Ma ei oska piljardit mängida.

Suuri Pesakondi võiks kirjutada, viimane osa pärineb vist aasta algusest.

Ja sellest, mida mul tegelikult öelda oli, ma ei kirjutanudki.